Kompvekid?

Mu tants vajab endiselt nime.

Täna oli siis mul päev iseendaga. Hommikul saatsin J-i bussi peale ja tuju tõstmiseks läksin poodlema. Kodus tegin endale läätsesid, mis maitsesid üllatavalt hästi, hakkasin kuduma ja valmistasin end ette homse seltskonnatantsu.
Ma ei mäleta ühtki kurba mõtet. Kahju muidugi, et nüüd mõnda aega J-i ei näe, aga meil oli seekord nii tore koos, ma arvan, et sellest piisab ehk kolmapäevani.
Ja kui ma siis täna kodu poole kõndisin, tundsin end hästi selles mõneti igavas linnas. Kõik mu ümber oli rahulik ja väga pühapäevane. Tallinn on ka pühapäeviti rahulikum ja ilusam, aga pole seal veel tundnud õunakoogi lõhna tänaval jalutades.
Mõneti mulle meeldib, et ma just Viljandis õpin. Ei ole mingit üleliigset müra, mille jaoks mul niikuinii aega ei ole. Mul ei teki hirmu väljaminemise ees, nagu Tallinnas, kus aeg-ajalt mõtled, et ega midagi ei juhtu. Kõlab küll väikekodanlikult, aga mulle meeldib pesu pesta ja küünlaid põletada ja natuke kududa. Ma ei käinud täna kordagi koolis, ma ei tahtnud. Algul mõtlesin küll, aga siis otsustasin kulutada terve päeva enda peale.

Loodan, et selle rahuloluga tuleb ka mu roosa filter tagasi.