Täna balletis mõtlesin, et teeks sügisel selle "Romeo ja Julia" ära ja siis põrutaks kuhugi. Enamikku minu selliseid mõtteid ei tasu tõsiselt võtta, aga selline mõte tekkis. Ma olin ikka sajaga koba täna.
Õhtul sõitsime Vanemuise balleti juubelile. Selleks laenas M meile oma kleite ja kingi. H oli femme fatale ja mina midagi aadlipreililaadset, kuigi R ütles, et nägin välja nagu oleksin kokteilipeol. Nägime siis Stepanovi "Kevade" esietendust. See oli üsna hea, loomulikult omade vigadega, näiteks oli laval mingi hetk tohutult palju tüdrukuid, kes algul liikusid kastikeses hästi nurgeliselt võinoh...korrektselt, siis aga muutus nende liikumine väga naiselikuks. Üldse olid laval pidevalt mingid väikesed tüdrukud, kes muudkui jooksid ringi ja hüüdsid: "terviseks!"
Hiljem need samad tüdrukud tirisid peaosatäitjat mööda Vanemuist ringi. Ja neil kõigil olid pikad juuksed.
Ja siis pärast söömist ja veidike ilutsemist tuli bussisõit koju. Olin väsinud, üritasin teed jälgida, aga juhtusin kuulama teiste jutte. A ja K rääkisid loomulikult balletist, A rääkis, kuidas üks ta klassiõde end põhja jõi, miks ta Vanemuisesse ei tahtnud. Minust kohe paremal istusid M ja K, kes rääkisid tugevatest kursustest või tantsijatest või koreograafidest. Taga istusid R ja K, kes rääkisid filmidest. Mingi hetk sulasid kõikide vestlused kokku, tundsin selle hulluksajavat mõju.
K: "Küps inimene on see, kes suudab kõike analüüsida - mis ta teeb, mis talle mõjub jne."
M: "Oluline on leida see, mis sulle meeldib. See, milles suudad end väljendada. Algul on raske, aga kui see tuleb, siis tead kohe."
Need olid täiesti erinevatel aegadel öeldud laused, aga need jäid minusse kumisema. Tundsin, kuidas ma olen totaalselt eksinud ja ebaküps. Mul pole vähimatki aimu, mismoodi ma peaksin tantsima, analüüsivõimest siis rääkimata.
K: "Tahaks olla normaalne. Tahaks olla inimene."
Vau, K-lt tuleb ikka pärleid! Seal bussis istudes tundusid kõikide jutud minust nii kaugel. See kõik oli tantsujutt või kultuurijutt. Samas, mina ei ole kunagi tegelikult neid jutte rääkinud. Ma olen huvitunud usust või maailmaparandamisest, mitte aga kultuurist.
Aeg-ajalt tekib mul koduigatsus. Kusjuures, ma ei tahagi niivõrd koju kui lihtsalt seda turvalist tunnet, mis mul kodus olles on. Tean küll, et mu kodu on minu sees, aga olen selle nii ära kaotanud. Vot seal bussis olles tekkis mul koduigatsus. Huvitav, kas ma kunagi suureks ka saan...
Pühapäeval muidu jätsin oma 3310-e bussi ja ma ei saanudki seda tagasi. Miks peaks keegi seda tahtma?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar