Neljapäeval sain oma tugevuse tagasi. Ma tõesti ei saa aru, kuidas ma toimin. Igatahes, tegin reedel proovi ja siis jälle ei saanud üldse omadega hakkama. Mul on tohutult ideid, aga ükski neist pole olnud koreograafiline, niisiis proovisin reedel igatpidi. Muutusin ainult pahuraks ja sõitsin lõpuks Tallinna ära.
Käisin Triin Reemani tantsuetendust "Kalamees ja kurg" vaatamas. Oh, kuidas mulle meeldis muusika ja liikumise kokkusobivus. Ma ei pea silmas rütmi, vaid seda teemat. See oli nii mõnus, et vahepeal võis täiesti suvalist asja jälgima jääda ja üldse mitte halvasti end tunda, et ma ei ole piisavalt ärkvel ning ei jälgi kõike.
Loomulikult, tundsin end kohati veel eksinumana kui enne, aga elamus oli ikka seda väärt.
Õhtul J-i poole sõites kohtasin trollis ML-i, kes rääkis, kuidas ta praegu oma vigastusi ravib.
ML: "Minu jaoks pole nii tähtis sooritus. Aga see, kuidas ma eesmärgini jõuan, on oluline.
"Nii halb on teha seda, mida armastad, kui see valu valmistab."
Me oleme ikka täiega ühtekad.
Aga täna tulin Viljandisse ja tegin proovi. Laadisin end J-i psytrance'i albumitega ja sain pihta, mis mulle meeldib. Vähemasti praegu tahan uurida seda liikumist.
Unes muidu nägin, kuidas IT oli trammijuht. Ta nägi välja üsna mehine, veidi Heath Ledgeri moodi. Tervitasin teda ja vestlesin temaga pisut, ta on ju mulle sümpaatne. Ta rääkis, et tal on sünnipäev tulemas ja ta saab 27. Tegelikkuses tal äsja oli sünkar ja ta on vist 22 või 23. Igatahes, siis mingi hetk selles unes silitas ta mu säärt. See oli hullult imelik hetk minu jaoks, tõmbasin end pisut eemale, aga ta võttis seda kuidagi eriti loomulikult, umbes, et oh, meie vähesed koosviibimised ja vaata, millised need on. Ta silitas mu säärt edasi ja tõmbas mind enda kõrvale istuma. Ja ma andsin järgi, tundsin, et mulle meeldis see puudutus ja tahtsin kogeda enamatki.
Kõrvalistumisega uni lõppes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar