Täna kogesin midagi uut. Kogesin meeletuks tegevat valu. Ma ei osanud midagi teha. Oleksin tahtnud karjuda. Nutta üldse ei suutnud. Pilt pidevalt kõikus. Lõpuks hakkasin tundma, kuidas valu ägeneb ja siis vaibub ja siis uuesti ägeneb ja vaibub....ja siis ägeneb ja vaibub....ja veel korra ägeneb ja vaibub jälle. Oh, kuidas ma püüdsin säilitada seda valuta olekut, aga ma ei suutnud. Lihtsalt kükitasin.
Õnneks ärkasid H ja M üles ja andsid mulle paratsetamooli. Mõnda aega pärast tableti võtmist kükitasin veidi, tundes valu tekkimist ja kadumist, tekkimist ja kadumist, tekkimist ja kadumist... Siis jäin magama.
Homme ootab mind vestlus Innaga, arvatavasti tahab ta rääkida minu melanhoolsusest. Aga juba teisipäeval sõidame I-ga ilusale maale K-le külla. Loodetavasti ma kohtan haldjaid. Kuigi ma hakkasin mõtlema, et kas nad saavad inglise keelest ka aru, sest muidu ma ei teagi, kuidas me suhelda saame.
Younger Brother - Elephant Machine
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar