Suitsetasin sõpradega seda veidi pahelist spice'i. Olime minu suvilas. Midagi sellist sinna minnes plaanis ei olnud. Tahtsin lihtsalt kuhugi omaette minna ja M tuli minuga kaasa. Ka J tuli üheks õhtuks sinna. Arvan, et ta lihtsalt tahtis M-i näha, teadagi miks.
J-el see oligi. Kõhklesin küll ja ütlesin, et nad peavad ikka aru saama ja ei tohi mind üksi jätta. See on nii naljakas, et ma alati unustan ära sellistel hetkedel, et miks ma ei taha teistega suitsetada. Selle mõju all tekib aga hetk, kus mulle tundub, et teised ei saa aru. Õnneks seekord oli meil M-iga üsna hea mõistmine: tema kuulas hõõguvate süside juttu ja mina nägin värve.
Pidime tegelikult üsna palju suitsetama, et see õige tunne tekiks. Eelmine kord tegin ainult kaks mahvi. Ilmselt oli asi ka sordis. Igal juhul, pärast esimest korda suurt muutust ei olnud. Korra viskasin küll J-t pudruga, kuna ta mõnitas mu arvutit. Aga muidu kanepist midagi enamat ei olnud. Siis aga suitsetasime veel ja seekord tekkisid mul ka värvid.
Algas roosa-pruuni-kollase kombinatsiooniga, hilisemad eriti meelde ei jäänud. Vahepeal tundus neid nii palju ja iga hetk tulevat. Ja siis sain aru, vähemasti arvasin tol hetkel nii, et need värvid tekivad piltide vaheldumisest. Noh, näiteks ütlesin, et J on sinine-valge-must ühes mustris, samal ajal oli tal seljas särk, millel lisaks mainitud värvidele oli ka veidi punast. Ühesõnaga kogu mu suur seos, mida arvasin olevat alateadvuse ja värvide vahel, varises kokku. Võib-olla isegi mingi tõe leiaks, aga mulle tundus, et tegelikult ma selle mõju all ikkagi õigesti avatud ei ole.
Ja mõnikord on raske aru saada, et kui sügav ma olen. Kui kaugel peidus võivad asjad olla? Kas ma tean iseenda kõige sügavamat?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar