Täna öösel nägin kolme. Esimeses suudlesin ja isegi vist armusin, igasugust vale- ja häbitunnet tundmata, A-sse. Mind häirib, et ma ei pidanud seda valeks, unes olin ikka ju J-ga.
Teises olime J-ga majas. Selle maja juurde ja ümber jooksid hullunud hundid. Nurga tagant ilmus FBI, kellest üks viskas kiviga surnuks oma mehe, sealjuures ka hundi. Nad koristasid hundid ära, aga mehe jätsid sinna. Pika veenmise tagajärjel helistas J politseisse ja kui ta toru ära pani, pistis ta jooksu. Nimelt, ta oli tagaotsitav ja pidi seetõttu põgenema. Jõle nõme.
Kolmandas purjetasin üksi öösel suure (tõeliselt suure) purjelaevaga. Ja ma ei saanud seda sadamas kinnitatud, sest see oli nii raske, ma suutsin seda vaevu paigal hoida.
Kõige rohkem häirib mind see esimene. Nagu, mis kurat see tähendama peaks! Ma olen iseendale igasugused petmiste olemused selgeks teinud ja mul ei ole vaja siinkohal mingit avaramat pilti. Vahet ei ole, kas ma nimetan asja petmiseks või mitte, igal juhul on see ebaviisakas ja halb teise inimese suhtes. Tõsiselt loodan, et on miski, mida ma varjan või millega petan, aga et mul ei ole vaja mingit uut mõistmist petmisest.
Teine kuulub siis sinna luupainajate seeriasse. Ainult kanep oli puudu. Seos tegelikkusega hakkab juba üsna palju moonduma, ilmselt mul kujunebki hirm koerte ja ka seadusesilma ees.
Ütlesin üks päev kõva häälega välja, et pean siit (Eestist) ära minema, aga see ei kõlanud õigesti. Ma arvan, et ma ei taha tunnistada head ja halba, sest arvan end kuuluvat halba ega viitsi pingutada, et kuuluda heasse, samal ajal ma ei taha kuuluda halba. Ja see pidev iseenda psühhoanalüüsimine ei saa küll eriti hea olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar