Hullus lähedal.
Ma ei tea, kas ma olen siis lihtsalt imelik inimene. Või mis värk sellega on, aga ma absoluutselt ei jõua oma asjadega valmis. Mitte ükski kohustus ei saa täidetud piisavalt. Samas nagu eriti elad ka ei jõua. See on lihtsalt absurdne kui peab valima, kas teha üks aine või teine aine. Ei, mul ei ole midagi selle vastu, et ma oma füüsise viimse piirini ära kurnan, aga kui ma pean seejuures kirjutama uurimust, referaati ja õpetama lapsi tavakoolis(!), kusjuures eelneva kogemuseta, siis natuke palju on küll. Lisaks: "No, siis tuleb aru saada, et sellest ettevalmistusest ei piisanud."
Rääkimata siis sellest kõigest, mis ma erialatundides kogen. Ainuke millega ma normaalselt hakkama saan, on hiina tervisevõimlemine ja selles pole mul ka kombinn meeles. Selles friiking tantsusaates nad hakkavad nutma, kui neile öeldakse, et nende õlad on liiga üleval või keharaskus liiga taga. Muidugi ma ei saa ennast võrrelda balletitantsijatega, kellele tehakse sellist ajupesu, et igakord kui nad patškat näevad, lähevad neil kannikad krampi, aga üsna nukker on küll kui õppejõud sind vaadates silmi punnitavad ja küsivad: "Miks sa teed niimoodi, kui sa tead, et nii käib...?"
Ma tunnen kuidas mu lülid on seljas jälle kokku surutud. Ma ei julge taha painutada. Ma tahaks viiekümneselt veel kõndida. Ma tahaks teha I kehatööd ja M moolabandameid, sellepärast ma siia kooli ju tulingi, kuna siin arvestatakse tantsija kehaga. Homme lähen poole üheksaks balletti, kus mu puusad ei püsi paigal, rind ei ole piisavalt avatud ja õlad on liiga üleval. Ja see on alles algus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar