Me täidame oma aega idiootsustega.

J: "Tüdrukud, oodake!"

J: "Kas teil tuld on?"

"Ei ole."

J: "Lähme toome!"

Miks peab kogu aeg kuhugi teel olema? Miks meil on kogu aeg midagi vaja?

J: "Lähme toome tuld ja siis lähme edasi."

M-L: "Ei, mina ei tule!"

J: "No, seisa siis siin."

Vaatasin ühele poole ja teisele poole.

"Siin on igav."

M-L: "Mul on tunne, et ma kontrollin vihma ja tuult."

M: "Lähme siit põõsastest."

M: "Ei, ma ei taha."

Vihma hakkas sadama. M ütles: 

"Olgu ärme lähe."

Vihm jäi järgi.

Läksin läbi aia. Oi, kui ilus oli see aed. Ja jõudsin mingisugusele lagendikule. Leidsin endale puu all koha ja jäin sinna istuma. Ma nägin maailma. No, ma näen seda kogu aeg. Aga tol hetkel ma nägin seda täpselt nii nagu ma näha tahan, nagu ma päriselt maailma näha tahan. Tundsin, kuidas minult koorusid pealt erinevad kihid ja kui habras oli see, kes seda maailma vaatas. Kui ammu polnud ma maailma niiviisi näinud. Leidsin end palumas, et ma nii jääks. Et ma suudaks nii näha maailma, et see osa minust ei läheks peitu nende kolme tuhande erineva kihi alla, mis ma endale olen loonud selleks, et ellu jääda. 

Hakkasin nutma, nagu tüdrukud ikka.

Timmu tuli minu juurde. Nuuskis ja vaatas seal ringi. Ta valvas mind. 

Siis kuulsin kedagi lähenemas. Ma ei julgenud ümber pöörata ja vaadata, sest ma kartsin, et ma lähen peitu kui nad tulevad. Kuulsin M-i rääkimas ja ma sain aru, et pääsu pole - tuleb kutsuda nad enda juurde. 

Istusime seal kolmekesi ja vaatasime maailma. Timmu ka, neljakesi siis. Vihma aeg-ajalt tibutas. J tõusis püsti: 

"Külm on."

M-L: "On jah, peaks midagi peale panema."

J: "Aga jookseme! Siis hakkab soe."

M-L: "Jookseme ümber posti, siis on mõte ka."

Ja niimoodi igakord. Kui meil külm hakkas, jooksime. Muidugi tundsin ma kuidas mu selga jääb aina kangemaks, aga siis ma jälle ei tundnud seda. 

M: "Pole ime, et lapsed kogu aeg haigeks jäävad."

"No, kui nad niimoodi kogu aeg ringi jooksevad ja õues mängivad."

M-L: "Aga kui ma nüüd haigeks jään, kas see siis on halb?"

M: "Ei, see ei ole halb. Niimoodi karastataksegi ju. Lähed koju ja jood kuuma teed ja siis ei jäägi haigeks."

M-L: "Et nii saabki tugevaks?"

M: "Jah."

Ma haigeks ei jäänud, küll aga hakkas mu selg küll valu tegema. Siiamaani on natuke kahtlane. Kummalisel kombel, aga läheb see üle. Hommikuti ärgates on üsna piinarikas. Kukerpall on valus. Mõned liikumised on veel valusad. Käte peal asju ma teha eriti ei julge. Tähendab ma ei julge ainult käte peale raskust kanda. Ma olen iga päev teinud hiina tervisevõimlemise harjutusi, mida K meile soojenduseks teeb. Isegi need on valusad. Ma ragistan, venitan ja määrin soojendussalvi sellele valusale kohale. Vahel tuleb pisar silma, sest iga väiksemgi liigutus on valus. Aga ma jätkan liikumisega, sest mingi hetk ei ole enam valus. Ja ma usun, et kui ma treenin oma lihaseid, läheb see koht mu seljas paika ja kõik saab jälle korda, sest täna on juba parem kui paar päeva tagasi. 

M: "Kuhu nad lähevad?"

M-L: "Mis mõttes? Nad jalutavad."

M: "Ja, aga nad lähevad juba kolmandale ringile. Kuhu nad lähevad?"

M: "Kas nad näevad siis rohkem kui nad rohkem kõnnivad?"

J: "Me teemegi idiootsusi. Nende idiootsus on isegi nii idiootne, et sel puudub põhjendus."

Tal oli täiesti õigus. Me olime ka teel nagu meie sõbradki, aga me peatusime. Me vaatasime jõge. Ma tundsin kuidas vee vulisemise hääl pani mu põie tööle. Vaatasime vett ja mõtlesime kui tore oleks ujuda. Timmu läks juba üsna vee juurde ja siis J hüüdis ta tagasi. Tundsin, et minus ei oleks olnud seda jõudu või vastutust, et koera tagasi kutsuda. Ilmselt ei olnud M-il ka seda, sest Timmu ei kuulanud teda.

Ühes aias oli hani ja selle aia taga oli mingi teine lind. Võib-olla ta oli ka hani, aga ta oli teistsugune. Mõtlesime, et äkki ta lõi sellele aias olevale hanele külge. Timmu ja aias olev koer vahetasid informatsiooni - pissisid aiale. Aiakoer tahtis mängida. Nii armas oli vaadata, et nad olid omavahel sõbralikud. 

"Äkki see koer teab rääkida, mis värk nende lindudega on."