Juba mõnda aega on meil uus balleti õppejõud. Algul ma pelgasin, sest teadsin, et ta on selline vene koolkonna tugev austaja. A-l oli lisaks balletile ka modernitaust, mis tähendas, et ta lähtus anatoomiast, mitte esteetikast. Iseenesest mõtleb O ka üsna anatoomiast lähtuvalt, aga ta ei salli ühtki viga. Einoh, A-le need ka ei meeldinud ja ta tegi ka vastavaid märkusi. O aga karjub ja siis naeruvääristab meie vigu. See on päris karm. A ka karjus ja pööras tähelepanu meie vigadele, aga mul ei tekkinud hirmu tema tundi minnes. Muidugi, ma saan kõigest aru, me oleme täiskasvanud ja me ei tohiks sellistel asjadel lasta end mõjutada, aga kui suht igas aines tehakse mulle selgeks, et mul ei tule miski välja, siis on natuke raske kui kõige selle juures õppejõud ka veel pahandavad.
Ja siis pärast arvestusi või eksameid, kui see ei ole nende aines, tulevad nad ja ütlevad kui ilusad me olime. Ma tean küll neid õppejõude, algul ütlevad, et kõik on hea ja ilus, aga siis umbes aasta pärast ütlevad, et no, see oli teil lihtsalt ebaõnnestumine. Iseenesest ma ootan seda moderni tagasisidet, piltide pealt mõnda juba nägin. Siiski tean ma piisavalt oma vigu, et mitte sellelt palju oodata.
Ma natuke siiski selgitaks seda, mis minus negatiivseid emotsioone tekitab. Osad õppejõud on natuke "vanakooli" õpetajad. See tähendab, et nad ei selgita õpilastele liikumist kehasiseselt ja tunnetuse põhjalt, aga pigem korrigeerivad nende kehasid väljastpoolt. See ei ole totaalselt vale, sest mõne asja puhul tekib õige tunnetus alles siis kui keha tõmmatakse/lükatakse/asetatakse/lõdvestatakse/jne õiges suunas. Muidugi hästi hea oleks kui see korrigeerimine oleks käsikäes tunnetuse seletamisega, noh, et õpetaja ütleb õpilasele, mis kehaosa ta peab pingutama/lõdvestama vms.
Üks oluline asi, - no, mina pean seda oluliseks - mida tants on mulle õpetanud, on teise inimese puudutamine. Teise inimese kehasse tuleb suhtuda hoolivalt, selleks, et tekiks usaldus. Ma olen näinud ja kogenud mõnede õppejõudude poolt väga hooletut suhtumist teise kehasse. Nad käsitlevad seda nagu mingit asja ja kõige hullem on see, kui seda tehakse poole harjutuse pealt. Siis tavaliselt läheb kõik sassi ja õppejõu märkusest aru ka ei saa.
Võib-olla on see vale, et ma nii palju lasen end emotsionaalselt mõjutada. Samas, ma lihtsalt ei suuda peepvainilikult ennast petta. Ma ei usu sellesse. Ma tean, et see toimib ja ma olen seda ka proovinud, aga mulle tundub see energia raiskamisena ja mille nimel. Miks ma pean ennast petma? Miks ma pean oma kehale valetama? Selleks, et saada mingisugune diplom ja siis öelda, et vaadake, kui hästi ma hakkama sain. Esiteks on mu teel mingisugune absurdne takistus, teiseks ei tea kuhu sellel teel välja peaks jõudma ja siis selle kõige juures pean veel endale valetama. Ma ei taha! Ja see pole mingi vabandus, et elu ongi karm. Ma nõustun, et ellujäämine pole lihtne, aga minu meelest...nojah, ega mul ei ole tegelikult paremat plaani ka..
Ma tahaks, et need kaks nädalat ei mööduks. Aeg võiks seisma jääda. Praegu on ilgelt sitt, aga millegipärast on mul tunne, et kahe nädala pärast on veel halvem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar