Meie õppejõud K. V. on üpris tihti öelnud, et igavust vaatajas ei tekita sellega, et lavalolija igavleb. Mõtlen, et meditatsiooniga on sama. Selles mõttes olen alati tantsu pidanud meditatiivseks, et ühelt poolt on tantsija väga keskendatud olekus ja teisalt võib vaatajal mõte täiesti ära kaduda. Sellepärast mulle on alati meeldinud vaadata puhast ja voolavat koreograafiat. See on alati suutnud minus mingisuguse ärakadumise tekitada.
Selles tänases katsetuses ma ei ole kindel. Tähendab, see mõjus mõnda aega. Niikaua kui ma suutsin tajuda nende tundeid. Aga muidu kaks inimest üksteisele teiste ees silma vaadamas on kuidagi piiripealne asi. Tundus, et nad ei suutnud meid ära unustada või kaotada. Mõtlesin, isegi neid vaadates, et mis saanuks, kui meid seal ruumis polnuks. Aga mis juhtub kui vaadata teisele inimesele silma?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar