Kiskusin emaga riidu. Sain aru kuidas ma ruumis paiknen.
Võib-olla on tal õigus, et ma olen liiga väljapoole.
Oleks tahtnud kingaga visata neid õnnelikke.
Tuleb välja, et ma olen täiesti ennatlikult arvanud, et pärast pikaajalist intiimset suhet võiks selle inimesega olla midagi enamat kui tere-tuttav. Nagu ikka.
Ja kuigi see kott on mu toanurgas, ei usu ma, et me homme kohtume. Võib-olla ma kardan, võib-olla ma ei taha uskuda, sest ma kardan, aga täiesti põhjendatult. Siiani pole ta veel ühtki oma lubadust täitnud.
Aga ma sain kaks uut sõpra. Lapselikud. Ma olin juba ära unustamas seda osa endas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar