"Aga...mis sa täna õhtul teed?"
Isver, kas ta kutsub mind praegu välja...jeerum....ok, ütle midagi sellist, et ta kindlasti kutsuks..
"Ma ei tea, polnudki suurt midagi plaanis, mõtlesin raamatut lugeda või miskit."
Raamatut??? WTF? Tüdruk, sa ju ei loe raamatuid... Ok, jh see 11 minutit ja see Süüriat tutvustav teatmik..aga kammoon.
"Jajah, see on alati hea plaan. Noh, ma siis ei hakka sind täna kodust välja tirima, niikuinii varsti näeb."
No, hea töö tüdruk. Õnneks on temaga lihtne sidet hoida. Pealegi, pole ma päris kindel, kas mind tõmbas tema või pigem see, et esimest korda, keegi kutsus mind.
Samas, eks ma olen veidi lodevaks läinud, nii et läksin hoopis jooksma ja tegin veidi lihaseid.
Täna vabaka bussipeatuses oli kaks umbes 11aastast ja üks veidi vanem poiss. Need kaks väikest olid sellised tüüpilised ropusuuga noored poisis, aga see kolmas oli puseriti hammaste, rasvaste juuste, nokamütsi ja veidi hullumeelse pilguga. Ma tavaliselt ei karda igasugu tüüpe. Purjus tüübid, ülbed ossid - ma saan nendega üldjuhul hakkama. Kuigi jah, väiksed poisid on mind varemgi kiusanud, nende suhtes olen ikka valvel. Aga see tüüp oli kuidagi kummaline, kohe kui ma teda nägin, tundsin mingit alalhoiu instinkti iseendas.
Vaatasin siis, et mis sel putkal ka pakkuda on. Poisid seisid mu selja taga. Üks hetk kuulsin seda vanemat ütlemas teistele midagi. Vist: "vaadake seda" või "oota" midagi sellist. Ja siis putka klaasi peegelduselt nägin, kuidas see kahtlane tüüp hakkas mulle selja tagant lähenema, hoides rullitud ajakirja minu poole. Ma hakkasin nii kartma, et ta teeb midagi. Ma arvasin, et ta teeb mingit nalja, poisid ju ikka näitavad üksteisele kui osavad nad on ja tihti teevad nad seda teiste kiusamise arvelt.
Igal juhul, keerasin tema poole ja ütlesin: "Kui sa teed midagi, siis ma löön sind!"
Tüüp pööras end sujuvalt putka poole ja vastas kohmetult: "Miks sa arvad, et ma midagi teen..."
Läksin teisele poole putkat bussi ootama ja rohkem me ei suhelnud.
Ma ei tea, kust see lause tuli. Ma lihtsalt tundsin sellist hirmu, arvatavasti ma oleks teda ka löönud, kui ta oleks midagi teinud, ja sellest oleks tekkinud mingi rõve olukord tänaval, kus poisid mind kiusavad ja teised suvalt mööda kõnnivad. Ma tõesti kartsin, et midagi sellist juhtub ja kui ma pöörasin, olin ka valmis võitluseks, ma ei kujuta ette, milliseks võitluseks aga valmis ma olin. Igal juhul pääsesin, tüüp vist ehmatas mu reaktsioonist ära.
Ma ei tea, kust minus see julmus tuleb. Võib-olla on see seotud selle hapra õrnusega, mida ma iga hinnaga üritan säilitada. Ja äkki siis ongi nii, et seda õrnust see julmus kaitseb või selleks ta peabki olema, et õrnus saaks olla. No, kui uskuda, et maailm on duaalne. Ja et inimesel on mingi olemuslik algupära.
Märkus iseendale: Sõprus vajab rohkem kui armastus.
Tõenäoliselt jääb see mulle karmavõlaks ja mul oleks endal lihtsam elada, kui ma andestaks. Siiski jään ma kindlaks. Jah, ma tean, et andestamine on oluline. Aga siin on minu piir. Tähendab, mitte piir, aga ma siiski pean säilitama mingisuguse eneseväärikuse. Ma tean, et austust ei saa sundida, see peab tekkima. Ja ma olen valmis riskima, et seda austust ei tekigi, sest ma ei kavatse painduda. Veel mitte, selleks on vaja rohkemat.. Siis ongi põhjust uuesti sündida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar