Miks peab ühest inimesest nii palju sõltuma?

"Ärge arvake, et kui te kooli lõpetate, siis pudrujõed hakkavad voolama..."

"Ära räägi, M-L ei taha veel teada!"

- ehk kui armsasti H mu eest hoolitseb. Iseenesest kokkuvõtlik soovitus õppejõult: Tuleb võtta rikas, vana mees, kellel poleks lapsi. Samas jah, mis ma siin hooran oma mainega ja sebin neid kunstipoisse, kui üks metseen võiks mulle palju kasulikum olla.

Siis aga tulevad meelde kõik need inimlikud vajadused, hella puudutuse ja mõttekaaslase igatsused. Mu süda on nüüd küll murtud. Ma ei oodanud seda veel, aga seal on auk nüüd sees.

Aga tants võib-olla peaks meestest eraldi arenema. Kas tõesti iga asi vajab mõlemasoolisust? Kas võib tegelikult liigitada mees- ja naiskoreograafiat? Või lavastust? Ma lihtsalt mõtlen, et kui nad nii lorud on, kas nad siis tegelikult annavad tantsukunstile midagi juurde. Enamasti ju neid austatakse sellepärast, et oo, mees tantsu tegemas. Rääkimata siis sellest, et mehed on üleüldiselt hinnatumad. 

Eilses töötoas tuli paaris teha 6 liigutust ja need omavahel siduda, lõpus näitasime kõigile. Iga paar, mis sisaldas meest, tõi saalis kuuldavale naeru. Iga naispaar seda ei suutnud.