Saatus ja potentsiaal

Eile magasin sisse ja ei jõudnud rongile. Siis jäin bussist maha, mistõttu jäin pool tundi proovi hiljaks. Aga trammis nägin kedagi kellest mõelda.

Õpetaja peab olema võimeline uskuma, et õpilased on kõigeks valmis - hommikune mõte pärast praktikatunde.

Õhtune küsimus:

"Miks ta minu peale karjub? Kas teistel on kõik paigas? Kõik neli punkti on korralikult paigal?"

"See on see, et inimesed näevad sinus midagi, mis ei ole veel välja tulnud."

Teeme nüüd nii, et ma saan homme need kombinatsioonid üle korratud enne tundi ja siis O ei karju mu peale enam. Või kui karjub, siis mind see ei heiduta. Ja et see potentsiaal paiskub varsti välja, sest ma eriti ei jaksa enam kuulata, et ma ei ole piisav.

Mida teha? Vaja oleks mingit konkreetset nippi. Eks selle kõige all ole ka peidus mingisugune kartus eksida ja ebakindlus... vaikust on vaja.