Tõepoolest on see natuke liiga lähedal. Kõik need unistused. Kuskil inimpsüühikas on peidus nupp, mida saab omakasupüüdlikult ära kasutada. Ilmselt see ei olegi siis nii peidus. Ma ju peidaks selle ära...Või...?
Milleks kahetsus?
Üha rohkem hindan saladusi. Kui miski jääb minu teada, siis see on rohkem päris. Aga silti mulle külge ei panda. Saladused on ilusad, neid ei ole vaja teada.
Ma tahaks üht saladust.
Ja ei see ei ole tingitud sellest, et mulle öeldi, et ma olen latatara. Aga ma saan teiste saladustega paremini hakkama. Päriselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar