Tulin parasjagu suitsetamast kui Viiking mulle vastu tuli ja küsis:
"Näita piletit."
"On pilet." vastasin ma ja keerutasin oma randmeid, sest sina oli ta pilk suunatud.
"Ma ei näe piletit."
"On pilet. On pilet. On pilet."
"Ei ole ju piletit."
"Ei ole piletit. On pilet."
"Kus siis on pilet?"
Vestlusesse sekkus keegi noormees, kes haaras Viikingi kätest selja tagant kinni ja ma jalutasin sisse. Läksin vetsu. Üle viie aasta ja esimest korda alkoholist poetasin ma vetsupotti seda, mida ikka natuke ähmastel hetkedel poetatakse.
Mis järjekorras asjad juhtusid, seda ma ei tea. Mäletan üksikuid hetki ja meelde jäid ainult tuttavad näod, vestlustest ainult piletijutt. Peaks olema piinlik, aga ei ole. Seda vast ei kordaks, aga kaheksakümneselt (jah, ma tahan nii vanaks elada), on mul mida meenutada ja rääkida. Ja noh, kui mu kursakaaslase peo tippsündmuseks oli minu üks vallatu tegu, siis oli see ju igati õigustatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar