Senistest tegemistest nii palju, et lisaks tundidele, mis ma ODT-s annan andsin kahe peale ka kaks tundi Palestiina tsirkuse kooli treeneritele. Mul on tegelikult jube kahju, et ma ei saagi üksinda seal tundi läbi viia, sest mul on hingel ikka üks korralik kontaktimpro tund, mille jaoks on sealsete õpilaste puhul tegemist väga sobiliku publikuga. Aga see selleks.
Nädal aega tagasi lõppes siin muusikafestival Music without Borders, mille eestvedajaks oli ODT. Tutvusime ka M-iga mõne muusikuga nende hulgast ja pidime nendega koos veidike reisima. Aga ei juhtunud seda mitte. Paar piinlikku olukorda ja me lõpuks otsustasime, et selmet jääda veel üheks päevaks teatrisse kükitama, lähme parem Tel Avivi. Randa jõudsime liiga hilja ja teel oli veel igasugu ebaõnnestumisi, lõppedes sellega, et peaaegu poleks ööseks Ramallah'ssegi jõudnud.
Sealt edasi läks küllaltki vaikne elu teatris. Neljapäeva õhtul aga läksime välja. Esimest korda siin päriselt peole. J, Austriast pärit vabatahtlik, kes samuti tantsu õpetas, lahkus laupäeval ja siis koos tema ja tsirkuse poistega saigi veidi pidutsetud. Pidutsemiseks väga mõnus seltskond: tantsida oskasid ja tahtsid ja laua taga ei jäänud ka hätta. Meile näidati vist kõik baastrikid müntidega ära.
Tähelepanu oli ka. Olin end uuesti tantsuplatsile vedanud kui üks meesterahvas mu ees ümber keeras ja hakkas rääkima. Mul võttis aega enne kui aru sain, mis toimub. Mees märkas mu hämmeldust ja vabandas ja uuris, et millega ma tegelen siin Ramallah's. Isegi huvitavat juttu ajas, aga mul polnud üldse isu kuulata ja ma kartsin temaga pikalt vestlema jäämist või tantsimist. Hiljem istus toosama mees mu kõrvale vabale toolile ja rääkis, et on iseõppinud derviš. Ja nüüd te kindlasti küsite, et miks ma temaga siis kontakte ei vahetanud. Ok, võib-olla ei küsi ka, sest vist enamik isegi ei tea, et mind natuke huvitab see. Aga ma siiski vastan minu oletatud küsimusele. Teate, ma olen õppinud, et siin on asjadel tihtilugu suuremad nimetused kui tegelikult teod nende taga ja vot too hetk mul ei tekkinud seda usaldust või entusiasmi, et oleks võinud temalt selle kohta rohkem pärida. Ja sinna see jäi.
Arusaamistest nii palju, et ma tulin siia N sõnad peas kumisemas, et liiga kergesti hinnanguid anda ei tasu. Muidugi läheb see mul meelest ära ja siin olles olen aru saanud, et tegelikult pole ma sugugi nii avatud mõtlemisega kui ma olen arvanud. Ma ei oska sellele tundele täpset selgitust anda. Aeg-ajalt siiski taban end meenutamast N sõnu ja mõistan, et olen teinud oma keskkonnale ülekohut. Keeruline on aru saada inimeste omavahelistest suhetest (eks, see keelebarjäär aita kõvasti kaasae) ja kuidas asjad täpselt toimivad. Mõned nädalad tagasi põrkasime J-iga väga kummalise asjaolu vastu. Hetkel pikemalt ei hakka seletama, aga ma natuke üllatusin selles, kuidas Mh meist kinni haarab. Ma tean küll, et tegemist on hea inimesega, aga see ja mittearusaamine, kuidas siin asjad tegelikult toimuvad, panid mind endasse tõmbuma.
Ma arvan, et on aeg oma väärtushinnangud üle vaadata.
Aitäh kuulamast!
Nädal aega tagasi lõppes siin muusikafestival Music without Borders, mille eestvedajaks oli ODT. Tutvusime ka M-iga mõne muusikuga nende hulgast ja pidime nendega koos veidike reisima. Aga ei juhtunud seda mitte. Paar piinlikku olukorda ja me lõpuks otsustasime, et selmet jääda veel üheks päevaks teatrisse kükitama, lähme parem Tel Avivi. Randa jõudsime liiga hilja ja teel oli veel igasugu ebaõnnestumisi, lõppedes sellega, et peaaegu poleks ööseks Ramallah'ssegi jõudnud.
Sealt edasi läks küllaltki vaikne elu teatris. Neljapäeva õhtul aga läksime välja. Esimest korda siin päriselt peole. J, Austriast pärit vabatahtlik, kes samuti tantsu õpetas, lahkus laupäeval ja siis koos tema ja tsirkuse poistega saigi veidi pidutsetud. Pidutsemiseks väga mõnus seltskond: tantsida oskasid ja tahtsid ja laua taga ei jäänud ka hätta. Meile näidati vist kõik baastrikid müntidega ära.
Tähelepanu oli ka. Olin end uuesti tantsuplatsile vedanud kui üks meesterahvas mu ees ümber keeras ja hakkas rääkima. Mul võttis aega enne kui aru sain, mis toimub. Mees märkas mu hämmeldust ja vabandas ja uuris, et millega ma tegelen siin Ramallah's. Isegi huvitavat juttu ajas, aga mul polnud üldse isu kuulata ja ma kartsin temaga pikalt vestlema jäämist või tantsimist. Hiljem istus toosama mees mu kõrvale vabale toolile ja rääkis, et on iseõppinud derviš. Ja nüüd te kindlasti küsite, et miks ma temaga siis kontakte ei vahetanud. Ok, võib-olla ei küsi ka, sest vist enamik isegi ei tea, et mind natuke huvitab see. Aga ma siiski vastan minu oletatud küsimusele. Teate, ma olen õppinud, et siin on asjadel tihtilugu suuremad nimetused kui tegelikult teod nende taga ja vot too hetk mul ei tekkinud seda usaldust või entusiasmi, et oleks võinud temalt selle kohta rohkem pärida. Ja sinna see jäi.
Arusaamistest nii palju, et ma tulin siia N sõnad peas kumisemas, et liiga kergesti hinnanguid anda ei tasu. Muidugi läheb see mul meelest ära ja siin olles olen aru saanud, et tegelikult pole ma sugugi nii avatud mõtlemisega kui ma olen arvanud. Ma ei oska sellele tundele täpset selgitust anda. Aeg-ajalt siiski taban end meenutamast N sõnu ja mõistan, et olen teinud oma keskkonnale ülekohut. Keeruline on aru saada inimeste omavahelistest suhetest (eks, see keelebarjäär aita kõvasti kaasae) ja kuidas asjad täpselt toimivad. Mõned nädalad tagasi põrkasime J-iga väga kummalise asjaolu vastu. Hetkel pikemalt ei hakka seletama, aga ma natuke üllatusin selles, kuidas Mh meist kinni haarab. Ma tean küll, et tegemist on hea inimesega, aga see ja mittearusaamine, kuidas siin asjad tegelikult toimuvad, panid mind endasse tõmbuma.
Ma arvan, et on aeg oma väärtushinnangud üle vaadata.
Aitäh kuulamast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar