Eelmine nädal jõudsid kohale N ja Nas lapsega. Tõid täiesti uue energia. May muutus ka aktiivsemaks ja hakkas rohkem korraldama. Ehmatasin esialgu ära, aga mu mõtetes miski muutus.
Ühtlasi on juba teist nädalat kestmas suvekool. Loomulikult on see totaalne improvisatsioon ja keegi täpselt ei tea, mis toimub. Kui M-ilt midagi küsida, siis praeguse seisuga ei oska ta öelda midagi selle kohta, millal miski toimub. Olgugi, et ta pani programmi paika. Võib-olla on asi selles, et inimesed lubavad palju, aga kõige juures on alati üks insallah, olgugi, et nad seda välja ei ütle. Võib-olla neile meeldib improvisatsioon. Päris kindel ei ole, mismoodi pihta hakata.
Uus on ka see, et meil on nüüd kass, eestipärase nimega Nurr. Lapsed ahistavad ja täiskasvanud võitlevad samuti ta tähelepanu pärast. Mina eesotsas. Heameelega võtaks ta oma rännakutele kaasa.
Kuidagi on mul siinoleku ajal olnud tunne, et tulen siia veel tagasi. Siiani teadmata, mis põhjustel ma peaks tagasi tulema. Paljud välismaalased on jubedalt vaimustuses ja ei taha siit lahkuda, mul seda vaimustust ei ole olnud. Täna, aga miski muutus, alles nüüd saan aru kuivõrd hea see juhus oli. Hommikul läksid kõik mägedesse, et aga me olime eelmine õhtu tulnud pulmast ja pärast seda olin veel üleval olnud, siis loomulikult olin hommikul hilise ärkamisega ja magasin matka maha.
Istusime M-iga väljas sohval ja nautisime kohvihõngulist vaikust, kui May ütles, et kui kolmas autist tuleb, siis ta tahab, et ma tantsiksin nendega. Olin ikka muidugi pisut närvis, sest mu ainukesed kokkupuuted autistidega ongi olnud siin ja tegelikult mul pole õrna aimugi, kuidas või mida selliste lastega teha tuleb. May andis mulle struktuuri: tantsi, imiteeri, tantsi. Mul pole enam sõnu kirjeldamaks seda tundi. May küsis kuidagi professionaalselt: "How was it in your opinion?"
Ainus, mis ma talle oskasin too hetk vastata oli: "I had so much fun."
Täiesti tõsimeeli. Loomulikult see oli keeruline ja vahepeal said ideed täiesti otsa. Ma polnud üldse kindel, et kas ma sain õigesti aru neist lastest. Kahega neist tekkis mul kontakt. Tegelikult tekkis kolmandaga ka kontakt, aga harva ja ainult hetkeks. Kavatsen nüüd veel Mayga edasi töötada. Ta oli väga rahul ja mind ennast huvitab, et kuidas mul endal huvi selle vastu püsib.
Ühtlasi on juba teist nädalat kestmas suvekool. Loomulikult on see totaalne improvisatsioon ja keegi täpselt ei tea, mis toimub. Kui M-ilt midagi küsida, siis praeguse seisuga ei oska ta öelda midagi selle kohta, millal miski toimub. Olgugi, et ta pani programmi paika. Võib-olla on asi selles, et inimesed lubavad palju, aga kõige juures on alati üks insallah, olgugi, et nad seda välja ei ütle. Võib-olla neile meeldib improvisatsioon. Päris kindel ei ole, mismoodi pihta hakata.
Uus on ka see, et meil on nüüd kass, eestipärase nimega Nurr. Lapsed ahistavad ja täiskasvanud võitlevad samuti ta tähelepanu pärast. Mina eesotsas. Heameelega võtaks ta oma rännakutele kaasa.
Kuidagi on mul siinoleku ajal olnud tunne, et tulen siia veel tagasi. Siiani teadmata, mis põhjustel ma peaks tagasi tulema. Paljud välismaalased on jubedalt vaimustuses ja ei taha siit lahkuda, mul seda vaimustust ei ole olnud. Täna, aga miski muutus, alles nüüd saan aru kuivõrd hea see juhus oli. Hommikul läksid kõik mägedesse, et aga me olime eelmine õhtu tulnud pulmast ja pärast seda olin veel üleval olnud, siis loomulikult olin hommikul hilise ärkamisega ja magasin matka maha.
Istusime M-iga väljas sohval ja nautisime kohvihõngulist vaikust, kui May ütles, et kui kolmas autist tuleb, siis ta tahab, et ma tantsiksin nendega. Olin ikka muidugi pisut närvis, sest mu ainukesed kokkupuuted autistidega ongi olnud siin ja tegelikult mul pole õrna aimugi, kuidas või mida selliste lastega teha tuleb. May andis mulle struktuuri: tantsi, imiteeri, tantsi. Mul pole enam sõnu kirjeldamaks seda tundi. May küsis kuidagi professionaalselt: "How was it in your opinion?"
Ainus, mis ma talle oskasin too hetk vastata oli: "I had so much fun."
Täiesti tõsimeeli. Loomulikult see oli keeruline ja vahepeal said ideed täiesti otsa. Ma polnud üldse kindel, et kas ma sain õigesti aru neist lastest. Kahega neist tekkis mul kontakt. Tegelikult tekkis kolmandaga ka kontakt, aga harva ja ainult hetkeks. Kavatsen nüüd veel Mayga edasi töötada. Ta oli väga rahul ja mind ennast huvitab, et kuidas mul endal huvi selle vastu püsib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar