Ramallah's on praegu toimumas Ramallah kaasaegse tantsu festival. Selle raames olen juba päris mitmel etendusel käinud. Eelmises postituses mainitud belglaste ja palestiinlaste teatrilavastus, eile tuneeslase transietendus ja Ramallah kaasaegse trupi lavastus.
Lavastustest ma suurt ei räägikski. Võib-olla sellepärast, et ma siiani ei ole näinud head lavastust. Huvitavaid asju küll ja ka häid tantsijaid, võib-olla ma olen nii ärahellitatud, et kui miski sunnib mind pärast viitteist minutit kella vaatama (arvestusega, et etendus kestab 50 minutit), siis paraku ei saa ma öelda, et tegemist oleks hea lavastusega.
Mainimist väärt on hoopis publik. Kui me aasta tagasi kursusega Prantsusmaal käisime ja R kohalikule publikule köha diagnoosis, siis siin on tegemist omavahel jutustava, poole pealt sisse marssiva ja telefoniga kõneleva publikuga. Esimese etenduse eel, mis ma nägin öeldi:
"And let me remind you, that taking pictures is absolutely forbiden."
Kõrval lavastuse dramaturg seletas, et kui ta esimest korda Palestiinas teatrisse sattus, siis välgud aina sähvisid.
Tavaliselt ma ei lase end sellest häirida, et mu kõrvalistuja telefoniga mängib samal ajal kui laval keegi tantsib. Täna aga, kui me "Pinat" vaatamas käisime, siis see oli ikka üpris tüütu kui esimesed 10-15 minutit keegi pidevalt sisse marssis, tekitades sellega ekraanile kollase ruudu, ja siis taskulambi või telefoni valguses kohta otsis. Ja muidugi ükshaaval. Õnneks oli tegemist piisavalt hea filmiga, et lõpuks miskit muud tähele ei pannud.
Aplausiga nad ei koonerda. Ainult, et see võib vahel liiga vara tulla. Eile Tuneesia poiss veel tantsis kui publik juba plaksutas. Ei tea, kuidas nad võtaksid vastu lavastust, kus lõpuga rohkem mängitakse?
Ja kui nad näevad laval midagi toredat või kedagi tuttavat, siis nad ka plaksutavad. Mõneti mulle meeldib, et nad nii ausad ja otsekohesed on. Et nad ei sunni end vaikides vaatama kui igav on, vaid jalutavad välja. See on see kui teatripilet maksab umbes 3 eurot. Piim kuuldavasti maksab sama palju. Selles pole ma muidugi kindel, ma pole piima ostnud, küll mingisuguse jogurti ja seda sai selle raha eest kaks tükki.
Aga muidu ma peale M-i kohalikega pikemalt ei ole suhelnud. Enamik on toredad ja viisakad ja mitte väga pealetükkivad. Eile T-ga jalutades uudistasin kirikut ja sattusin pulma. Meid peeti ameeriklasteks. Mõni ime ka, kui T oma kaadervärgiga tuvisid filmib.
Väike pilt kohalikust külalislahkusest (T nutitelefon teeb imesid;)
Lavastustest ma suurt ei räägikski. Võib-olla sellepärast, et ma siiani ei ole näinud head lavastust. Huvitavaid asju küll ja ka häid tantsijaid, võib-olla ma olen nii ärahellitatud, et kui miski sunnib mind pärast viitteist minutit kella vaatama (arvestusega, et etendus kestab 50 minutit), siis paraku ei saa ma öelda, et tegemist oleks hea lavastusega.
Mainimist väärt on hoopis publik. Kui me aasta tagasi kursusega Prantsusmaal käisime ja R kohalikule publikule köha diagnoosis, siis siin on tegemist omavahel jutustava, poole pealt sisse marssiva ja telefoniga kõneleva publikuga. Esimese etenduse eel, mis ma nägin öeldi:
"And let me remind you, that taking pictures is absolutely forbiden."
Kõrval lavastuse dramaturg seletas, et kui ta esimest korda Palestiinas teatrisse sattus, siis välgud aina sähvisid.
Tavaliselt ma ei lase end sellest häirida, et mu kõrvalistuja telefoniga mängib samal ajal kui laval keegi tantsib. Täna aga, kui me "Pinat" vaatamas käisime, siis see oli ikka üpris tüütu kui esimesed 10-15 minutit keegi pidevalt sisse marssis, tekitades sellega ekraanile kollase ruudu, ja siis taskulambi või telefoni valguses kohta otsis. Ja muidugi ükshaaval. Õnneks oli tegemist piisavalt hea filmiga, et lõpuks miskit muud tähele ei pannud.
Aplausiga nad ei koonerda. Ainult, et see võib vahel liiga vara tulla. Eile Tuneesia poiss veel tantsis kui publik juba plaksutas. Ei tea, kuidas nad võtaksid vastu lavastust, kus lõpuga rohkem mängitakse?
Ja kui nad näevad laval midagi toredat või kedagi tuttavat, siis nad ka plaksutavad. Mõneti mulle meeldib, et nad nii ausad ja otsekohesed on. Et nad ei sunni end vaikides vaatama kui igav on, vaid jalutavad välja. See on see kui teatripilet maksab umbes 3 eurot. Piim kuuldavasti maksab sama palju. Selles pole ma muidugi kindel, ma pole piima ostnud, küll mingisuguse jogurti ja seda sai selle raha eest kaks tükki.
Aga muidu ma peale M-i kohalikega pikemalt ei ole suhelnud. Enamik on toredad ja viisakad ja mitte väga pealetükkivad. Eile T-ga jalutades uudistasin kirikut ja sattusin pulma. Meid peeti ameeriklasteks. Mõni ime ka, kui T oma kaadervärgiga tuvisid filmib.
Väike pilt kohalikust külalislahkusest (T nutitelefon teeb imesid;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar