Laupäev, 28. mai 2011

Tahtsin kõrvutada keelt ja keha teatri ja tantsu näitel, aga kogu eelnev kirjutatu läks kaduma. Olgugi, et keel on primaarne modelleeriv süsteem, suuda keha palju rohkem kõnetada. Keel on siiski kultuuriline. Samas, kehal on ka kultuurilised erinevused, ikkagi on ta kergemini mõistetav. Võib-olla ma olen liialt kehausku (H määratlus), aga kui kõik muu (eelkõige keel) põhineb kokkuleppel, siis millesse ometi üldse on uskuda kui mitte oma kehasse. Ma ei eralda sugugi vaimu ja keha. Ma lihtsalt arvan, et kõik ilmneb füüsiliselt.

Ma lõpetan ära oma roju ajamise, kui teiste egod lõpetavad minu elu üle valitsemise. Niikaua kui keegi ei suuda mulle tõestada, et absoluutne hea ja halb eksisteerivad, ei ole ma nõus alluma lihtsalt kõva häälega öeldule. Kui kõik trikid jäävad selja taha, mis jääb alles? Kui kõva häälega on ette loetud sõnum, mis jääb sellest alles?

Enesepettus on hirmutav.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar