Õigetest asjadest

Ma usun, et kui mõni veidike vanem inimene loeb mu järgnevat teksti, siis ta lihtsalt muigab. Võib-olla ka mitte. Igatahes, kuidagi on viimasel ajal nii, et kui tuleb õige asi, siis sellega ei kaasne sisemist plahvatust ja ogaraks tegevat rõõmu või entusiasmi. Kõik, mis õige tundub olevat, hiilib niimoodi rahulikult kohale, ei suru ennast sugugi peale ja jätab pikalt võimaluse veel keelduda. Kummaline on ka see, et näed justkui kõiki tahke, ebameeldivad küljed ei ole kuskil peidus, võib-olla see ongi see, miks äralendamist ei toimu. Tundub küll selline rohmakas üldistus, aga tõesti oma elu viimased valikud ma võin kõik sobituda sellise mustri alla. Kõik, mis tuleb sellise kõuemürinaga, on pisut kaheldava väärtusega ja tõenäoliselt kaob sama kiiresti.

Kummalisi tundeid on ka. See oli vist kevadel kui ma esimest korda tundsin, et ma tahaks last. Selline füüsiline tunne, et tahaks kedagi süles hoida ja tema eest hoolitseda. Õnneks on see tunne kadunud. Teine kummaline tunne on oma kodu igatsus. Sellise kodu, kus oleks lopergused kapiuksed ja värvilised seinad. Mustrid. Ja nagu I ütles, siis kohvi- ja mehelõhn kui uksest sisse astud.

Ehk on need mööduvad tunded.

Muidu mõtlesin, et läheks äkki ikka õppima ka. K ja L pulm oli tõepoolest ilus. K oli lihtsalt nii õnnelik, et see ajas nutma ja naerma korraga. L muidugi tagasihoidlikult üiliilus ja elegantne. No tõesti, kui nad kahekesi seisid seal heinamaal halli taeva ja kadakate taustal, mõtlesin, et vau, kas mõni teine naine oleks suutnud K-d nii õnnelikuks teha. Ja veel nii kenasti. Mul oli tõesti nii heameel. Too teine pruutneitsi ütles, et läheb Tartusse etnoloogiat õppima, kuna tahab teha dokke. Ja ma ei tea miks, aga see jäi mulle pähe kõlama. Ma pole muidugi ammu nii rahulikku inimesega vist nii pikalt aega veetnud võib-olla sellepärast jäid mõned asjad, mis ta ütles, kõlama. Ta jäi ise pisut kõlama.