Jah, mu ema saatis mulle täna eelmises postituses olnud video.
Aga ma vaatasin "Black Swani" ja see oli rõve. Vaataks parem mingit romantilist komöödiat, ma polnud üldse valmis selliseks asjaks. Kuigi kõik rääkisid sellest ülikummaliselt, ma ikkagi ei oodanud sellist filmi. Võeh, õudne!
Muidugi point oli ju olemas...ahh, jeerum, see oli ikka võigas.
Üks päev koolis
H: "R-st on alati aru saada kui ta on eelmine õhtu suitsetanud. Siis ta muutub selliseks nagu K tunnis."
K: "Kas ta suitsetas enne seda?"
H: "Jaa, siis kui ta vaimustub kõigest ja räägib kui põnev kõik on, siis ta on eelmine õhtu suitsetanud."
M-L: "Kas minust on ka aru saada, kui ma eelmine õhtu olen suitsetanud?"
H: "Sa oled nagu kogu aeg pilves."
Uuel aastal ühes esimestes tundides küsis M minult: "Kas sa oled pilves?"
Jeerum, kes siis pilves peaga tantsida saab!?! Muidugi saab, aga mitte siis, kui sa lähed kooli ja tundi. Tegelikult saab seda ka, aga mina seda ei tee. Ei ole teinud ja ei kavatse teha. Pigem on mu reaalsustaju väga muutunud. Mul ei paista seda olevat. Nii vist juhtub kui kaotad usu reaalsusesse ja iseenda. See on ka päris hull, et ma olen ennast täiesti ära kaotanud. Noh, et kui öeldakse, et usalda iseennast, siis mul ei ole miskit usaldada. Ma ise arvan, et see on bipolaarsuse vorm ja tingitud sellest, et mul on liitnimi, mistõttu alati kaks arvamust. Veidral kombel on nad alati vastandlikud.
Mul on uus kõrvaauk. Ja K ütles, et kui ma tahan valgustuda, siis ma pean kohe pihta hakkama, sest pärast 30ndat eluaastat ajuga juhtub midagi, mis ei lase enam valgustuda. Noh, nagu ma öösel unes nägin, et mu jalg tuli sääreosast alates ära ja siis ma ootasin kaks päeva enne kui haiglasse läksin. Ega siis vist enam jalga tagasi ei saa. 80-seks elamisest vist ei piisa, peab varem tegutsema hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar