Laupäev, 29. jaanuar 2011

appi!

ma loen seda:
http://naine.postimees.ee/?id=359480

ja ma...

kuidas nüüd öelda...

piinlik on tunnistada...

aga ma üldiselt nõustun.

mõnda täpsustaks, aga üldiselt...

Võib-olla on asi selles roosas kujunduses. Kui oleks mingi teistsugune väline vorm esitatud mõtetel, siis ei tekitaks see minus vastuolu, et ma ei taha nõustuda.

Aga täna mängisin klaverit. Ainult neid musti klahve, sest J kunagi ütles, et need kõlavad kokku. Seda oli nii tore teha. Ma...
jah..

See on natuke nagu armumine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar