Sellised asjad tekitavad minus alati mingisuguse vastikustunde. Kuigi ma võib-olla arvan kohati samamoodi. Selleks, et tunda armastust tuleb ära lahustada oma minapilt/ego. Ja tõepoolest oleme üsna palju prahti tootnud. Aga küsimus on selles, kuidas seda kõike esitatakse. Imalalt, rõhudes loodusele, mida me rikkume, korrates mitu korda, et nüüd on kätte jõudnud aeg, meie oleme tulnud, et muuta meie teadvust. Süüdistades mõistust ja teadlasi, valitsust. Korrutades, et me peame armastama ja mõtlema südamega. Kõike seda väga rahulikul häälel ja sisendades meile armastust.
Pärast seda 25 minutit läks mul süda pahaks. Kuidas saab keegi sellist teksti üldse uskuda? Kui see oleks siiras ei vastaks see mingisugustele valemitele. Kui ma tunnen ära selles tavalise usuliidrijutu, siis kuidas see on nüüd kõige õigem ja südamest. Mind lihtsalt ajab see nii vihale, et headest mõtetest tehakse paska. Põhisõnum oli, et hakka otsuseid tegema südame järgi. Einoh, Jeesus ei rääkinud üldse armastusest ju. Aaah! Mida f..king uut see piff üldse ütles??!?! Miks peab selliseid asju tegema? Miks peab niimoodi inimeste ajudega nussima? Võib-olla see on minu mingisugune paranoia, et kõik taandub sellele, et meile pakutakse mingeid vastuseid, selleks, et me ei kahtleks, et me ei mõtleks.
Ma lihtsalt ei saa aru nendest teiselt poolt tulevatest sõnumitest: "Ma palvetasin ja ma nägin kirikulaadset hoonet ja ma kuulsin, et pean tulema Šveitsi..." Ära kurat tee endast ise prohvetit! Ma kuulsin üht pastorit ütlemas Eesti kohta sedasama. Mul on tõesti hea meel, et mu teed on selle mehega ristunud, aga ainult sellepärast, et ma nägin kui valelik see kõik oli.Ükski tõeliselt tark inimene ei räägi sellist teksti suvalistele, inimesed ei ole alati valmis sellist infot vastu võtma.
Eriti kui see niimoodi esitatud on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar