Reede, 13. veebruar 2015

Antro, mu arm!

Viimased pool aastat on olnud vaimule väga kosutav. Alles nüüd tagasivaatavates ainetes ma hakkan mõistma, mismoodi mu mõtlemist on suunatud. Vahepeal on tunne, et ma olen saanud iseenda tagasi. Jah, meil on kultuurilised konstruktsioonid, jah, me oleme mõjutatud nende poolt - aga mina ise kannan ka kultuuri. Mina elan kultuurselt. Minul on väärtused, mis väljenduvad minu tegudes.

Tore on vahelduseks olla vaba iseenda lapsikust küsimusest, et kas see, mida ma teen, on ikka vääriline omama maailmas oma kohta. R just küsis minult seda, et kas omaenda fetišismiga tegelemine laval on õigustatud. Kusjuures ei ole. See iseenesest ei ole veel piisav. Keda peaks huvitama teise inimese fetišid? Meil kõigil on oma veidrusi, aga see ei tähenda, et see vääriks lavaaega. Miks peaks keegi tulema vaatama, kuidas sina ennast popstaariks tantsid?

Ja siin tulebki mängu inimene. Inimene ei allu alati nendele kultuurilistele konstruktsioonidele. Iha, tahe, hing, süda, vaim - see on uskumatu, aga 21. sajandil näen ma ennast nende sõnade juurde tagasi pöördumas. Täna loengus üks noormees rääkis, kuidas üksikvanema perest väiksest Eesti linnast tulles on võimalik jõuda haljale oksale. Ta pidas mingil määral oma edu aluseks just seda, et tal ei olnud mugavat turvatsooni, tal ei olnud võimalik jääda kinni kuhugi mugavasse positsiooni, sest tema positsioon ei olnud iseenesest mugav.
Mõtlesin selle peale kui olin loengust juba lahkunud. Mõtlesin enda peale, kes ma olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, käinud eliitkoolis ja omandan juba teist kõrgharidust. Kas ma olen mugav? Kas ma olen mugav, et minu ambitsioonid ei väljendu rahalis-lineaarses pürgimises, vaid vaimu ja keha kiht-kihilises kasvatamises? Või olen ma vale valiku teinud?
Ei. Ma olen teistsugune. Ma olen see inimtüüp, kes ilmselt ei rikastugi, ükskõik, missugune kehtiv ühiskondlik korraldus on. Aga see ei tee mind mugavaks ja minu valikuid valeks. Vaevalt suudaks see noormees mulle ausalt silma vaadata ja öelda, et pärast kaht edukat lavastuse välja toomist ja kolmas teel, olen teinud vale valiku. Ükski palganumber ei suuda pakkuda mulle seda, mida on pakkunud nende lavastuste tegemine ja tagasiside nende kohta. Ma olen ennast väljendanud laval. Ma olen teinud seda koostöös teiste inimestega ja teiste inimeste kaudu.

Ma ei saa ju öelda, et ma olen teinud valed valikud. See oleks minu enda suhtes ebaaus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar