Ma elan teises peatuses

Tuuled puhuvad ikka veel itta. Üha tugevamini. Varsti kui ei puhu, siis lähen ikka. Ootan juba.
Seniks tööpäeva otsa teine ja kolmas. Rahatrahv, kuna ma ei osanud koodi peale panna. Veise võistlus, sea võistlus, punase veini võistlus ja töökaaslased, kes kuulavad Sky plusi. Ma tean varsti kõiki popplugusid peast. Kummaline, kuivõrd mind selline muusika tegelikult häirib.
Arusaamine veidrast suhtest ja kui palju sellel mulle tegelikult ka anda on. Igavene teine?

Ebaõnnestumisi

Ma ei saa siin maailmas hakkama, sellepärast ma loodangi, et see muutub. Muidugi on alati raskem muuta kõike muud peale enda, aga ma ei suuda ka ennast liiga palju muuta. Samas leiab kõik lahenduse kui on head nõuandjad. Sõbrad, nii kallid sõbrad, kes on kell 2 öösel üleval ja ütlevad sulle: "Sa suudad paremat."

Võib-olla ainult seda oligi vaja. Võib-olla on seda mõnelt teiselt inimeselt palju oodata. Tuleb nipsutada veidi näppe oma näo juures ja sellest meeletust armumisest välja tulla. Ahistamine on halb. Ahistada ei maksa ei ennast ega teisi.

Ausalt tahaks juba olla kuskil suvalises rongis teel India poole.