Üldse

...ei taha kirjutada. Kohtume hiljem.

Haisvad

Umbes kolm või isegi neli päeva pole meil vett olnud. Täna õhtul tuli tagasi. Ok, või siiski mitte. T tuli just mõtisklemast ja väitis, et veest ei ole kippu ega kõppu.
Nii kahju, me juba suutsime kokku leppida, et kes ja millal dušši alla läheb. Ei tule sellest vist täna miskit välja.

Reedel oli mul väikestega tund. Nad olid justkui pilves. Meeletult armsad, aga ma ei saanud üldse aru, kas ma nendega kontakti saavutasin või mitte. Lõpuks vist ikka saavutasin, sest istusime ja viskasime üksteisele palli ja nad isegi ütlesid nimesid.
Too õhtu läksime ühe mu õpilase sünnipäevale. Tema isa A on Soome kodakondsusega hea jutuga meesterahvas. Ta on siin mõnel õhtul meil külas käinud ja siis ta räägib lugusid, kuidas ta Soomes taksojuht oli või kuidas ta Soomes saunas käis jne. Sel peol aga sattusin rääkima Jasmine'i ja tema õega, kes olid sündinud Palestiinas ja siis USAs üles kasvanud. Nad teadsid rääkida mulle, kuidas siin kohalikud mehed kohtlevad naisi kui mängukanne, võttes naised kaheks või viieks aastaks ja siis nad lihtsalt nurka viskavad.
Ühtlasi rääkis ta, kuidas palestiinlased ei hoia kokku. Üks Austraalias kasvanud neiu rääkis mulle midagi sarnast. Et näiteks rikkamad suhtuvad vaesematesse halvemini. Üks suvakas läänlane saab tihtilugu suurema au osaliseks kui kohalik.

Terve õhtu rääkisin selle tütarlapse ja tema õega. Päris huvitav oli vestelda 14aastase tütarlapsega. Ja minu kõrvale tuli sünnipäevalapse õde, kes on päris pisike ja käib ka minu tunnis. Tal oli muinasjutuegelastega doomino, mida ta siis karbist välja ladus ja mulle näitas ja siis uuesti karpi ladus ja mulle näitas ja siis karbist välja ladus ja mulle näitas ja jälle karpi ladus ja mulle näitas... Igakord isemoodi.

Laupäeval sai käidud mägedes (no, mis mägedes nüüd, aga maapind tõusis ja mu seelik ja rihmikud polnud üldse kohased selliseks retkeks) ja ühes külas (vot, nime ei teagi, homme küsin järgi) pere juures söömas. Pered on siin toredad. Inimesed on soojad, isegi kui me sama keelt rääkida ei mõista. Eile tutvusin lõpuks ka M-i ema ja kahe õega (ta ema oli suisa võimekas, et sünnitas 11 last, nii et terve perega ma ei tutvunud). Pereemal jutte jagus. Loodetavasti saab seda kõike ühel hetkel T filmist näha, sest täit tõlget ma ei kuulnudki.

Täna aga käisime Petlemmas, mis osutus turistikaks. Mäletate seda lauta, kus Jeesus sündis? Praegu on selle kohal küllaltki suur kirikukompleks, kus maa on jagatud õigeusklike, katoliiklaste ja armeenia kiriku vahel. Ja loomulikult on see täis turiste, kes kõik tahavad Jeesuse täpsel sünnipaigal palvetada. Sünnikohta me ei näinudki, aga tegime pilte turistidest, kes sinna järjekorras olid.

Mängisime veel mõnda aega turiste ja siis jõudsime Dheisha põgenikelaagrisse. Laager selle kohta on muidugi natuke vähe öeldud. Tegemist oli ikka täiesti eraldi linnaosaga. Sinna me päris turisti mängima ei läinud. Külastasime nende kultuurikeskust (Ibdaa), kust T oma tütrele maailma kõige ilusama koti ostis ja mina peaaegu, et ühe kapiukse ära lõhkusin, sest ihkasin endale samasugust. Õnneks universum sekkus ja ma endale peale datlite midagi ei soetanud.

M-i sõber kutsus meid külla teed jooma. Ja vot seal oli päeva tipphetk. M-i sõbral oli sõbralik naine ja toredad kaks poega. Kõik oli küllaltki viisakas ja rahulik kuni peale pandi muusika. Siis avanes meie ees mõtteline eesriie ja poisid hakkasid tantsima. Nii oma 15-20 minutit järjest. Ja tegemist ei olnud lihtsalt tantsuga vaid etendusega. Improetendus, mis hoidis pinget lõpuni.
Hiljem näitasid poisid meile rõõmsalt oma tagaaias elavat hobust ja tema varssa ja jätsimegi hüvasti.

Jutud liiguvad, et veesurve siiski on tugevamaks läinud, hommikul ehk saab ennast isegi pesta. Pöidlad pihku ja kaunist ööd!

Eluolu jätkub

Esimesed tunnid olid kaks päeva tagasi. Olin parajalt närvis ja hommikul avastasin, et arvuti, millest mul plaanis muusikat oli lasta, lõpetab õige pea töötamise ja akulaadija absoluutselt ei töötanud. Huvitav, et see just sel päeval juhtus, kui minul esimesed tunnid olid.
Muidugi muutusid tundide käigus kõik mu etteplaneeritud asjad. Väike improvisatsioon peab ikka sees olema, sest lapsed nõuavad seda ja endal on ka huvitavam kui midagi uut välja mõelda. Aga need tunnid siin ongi mu suurim atraktsioon. Ja kuigi peaksin andma neile tugevat balletti, siis mitte ei ole mul südant (ja võib-olla jääb ka oskustest puudu), et neid sundida ainult harjutusi nühkima. Vanema grupiga küll. Nad saavad teistmoodi aru.
Aga väikesed, huuh, sellised energiapallid ja jube head tantsijad. Loodan, et selleks ajaks kui P siia jõuab, suudan neile selgeks teha vähemalt mõned baasliigutused ja luua korraliku tunnirütmi. Kuidagi peab nad ju tööle saama.
Ja homme juba päris pisikesed. Ma ei teagi, kas see on mul siin kummaline valik, et ma läbi loovtantsu üritan neile mingit tehnikat anda, aga ega ma vist muudmoodi ei oska ka.

Paar päeva tagasi lisandus meie eestlaste punti ka M, kes muidugi araabia keelt mõistab. Läksime siis üks päev turule kauplema. Kauplemine välja ei tulnud. Ilmselt hinnad ongi sellised nagu ütlevad. Turul käimine on iseenesest lõbus, õpib uusi sõnu ja suhtlemine müüjatega on ka vahva. Ostsin parasjagu avokaadosid, kui müüja leti taga kutsus meid ühinema nende toidulauaga. Kummalisi tegelasi oli ka. Üks meesterahvas pärast seda kui vastas, et need porgandid Iisraelist on, kordas mitu korda kõva hääle ja täie tõsidusega:
"I love Israel!" samal ajal endale rindu tagudes.

Me lihtsalt vaatasime.

Inimesed on toredad. Siin teatrikontekstis on nendega vahva tutvuda. Täna tegin süüa ja mu õpilased, kes jäid ootama oma ema, tulid kööki. Vanem neist hakkas kohe nõusid pesema, midagi ütlemata. Noorem tuli ja võttis puulusika mu käest ja hakkas toitu segama. Üritasin ikka ise toidu tegemisega jätkata, aga ükskõik, mida ma ka tegema ei hakkanud, see võeti mult käest ja toimetati ise edasi. Lõpuks ilmus välja ema, kes pakkus ka mõned nipid ja siis lahkus. Lapsed esialgu ei pannud tähelegi, alles siis kui ema hüüdis: "Jalla! Jalla!" kadusid mu abilised sama kiiresti kui nad ilmusid.