Olen siin Eestis olnud juba kuu aega. Päris kummastav, samas ka huvitav on olnud see tagasitulek. Nelja nädala sees on juhtunud nii palju, samas tundub, et veel üpris palju on ees ootamas. Mind ikka hirmutab ära see eestipärane "reaalsuse laks". Endal tuleb mõistus selle koha pealt selge hoida, et mitte masendusse laskuda.
Mingid piirid tuleb tõmmata, aga täpselt ei saa aru, et kuhu ja kuidas. Kipun ikka üle piiride tõttama. Ja siis tõusen mõtteis kikivarvule ja loodan, et kuidagi asjad laabuvad.
Emotsionaalselt on üpris huvitav. Hetkel käsil lahkuminek. Kummaline arvestades, et reaalselt suhet ei olnudki. Teeb asja ka veidi keerulisemaks. Pealispindselt on kõik täiesti normaalne, aga emotsionaalselt olen ma teises kohas. Kuidagi skisofreeniline on olla.
Bang Boom Bang | Everyday Blues
Nädalavahetusel oli kerge ajarännak 60ndatesse. Vähemasti selle ajastu stereotüüpi. Vabaarmastust oli kõikjal ja inimesed olid sõbralikud. Enne saarelt äratulekut mõtlesin, et veedan veel aega oma telgikaaslastega, kellega ma tutvusin eelmine päev. Nad istusid murul telgi ees ja nautisid päikest. Nad rääkisid, kuidas eelmine öö olid nad olnud pingviinid ja milliseid metsasalusid nad avastasid. Läks natuke aega enne kui sain aru, et nad olid sulatanud oma suudes suhkrutükki ja olid õndsas ootuses.
Selles kõiges õhkas mingit hipiajastu meeleolu. Nende silmis peegeldus... justkui maailm oleks säranud neile.
