Ma loodan, et inimestele ikka meeldib.

kui pind ära kaob, jääb üle ainult luua

Ise kirjutasin, et lähtun sellest. Lähtu siis! Ühesõnaga, olgugi, et lõpetamine tõelise niidi otsas on ja endiselt väga aegsasti edasi jõuan tuleb mõelda positiivselt. Tegelikult lugesin üht blogi, milles üks neiu kirjeldas oma hetke olukorda ja seal oli jube palju temast endast. Iseenesest väga kihvtilt ja selliselt "fak iuu, maailm" - stiilis kirjutatud. Aga tundus nagu selles peas ei ole üldse vaikust ja ühtlasi ruumi millelegi muule kui oma tunnetele.

Ma vaatasin nagu peeglisse kui ma seda lugesin.

------

Eile hakkasime seda treilerit kokku monteerima ja M küsis, et kuidas see muusika tehti. Ütlesin, et A tegi salvestuse.
"40 minutit pikka salvestuse?"
 "Jajah, ta ise mängis kõik osad sisse ja puha. Ütlesin küll, et võib panna luupima, aga ta oli, et ei, ei, ei, sellel ei ole hingamist. Nii ta siis mängis kõik osad sisse ja pani kokku."

Alles siis ma sain aru, kui palju tegelikult A oli teinud. Ma olin terve aeg jagelenud, et saaks selle õige asja kätte ja kordagi ei mõelnud ma, et tõesti tüüp tegi mulle ju 20 minutilisi teoseid. Päris äge. Veidi on selline tunne, et ükskõik, mis siit edasi tuleb, kuhu ma ka oma elus ei jõuaks, see võimalus luua koos teiste inimestega, on olnud ikka päris võimas. Mul kuidagi sattus seekord väga huvitav seltskond, kõik väga omaette tüübid. Ma olen tänulik.

-------

Nii et töölE, tÖÖle, TÖÖLE! Ja kui miski ei toimi, siis miski ikka toimib!
Ja olgem ausad, ma olen oma elus käinud sütel, Iraagis hääletanud, elanud 12 päeva hašši vahendajate juures, skvattinud kaks ööd suvalist aeda Marokos ja seejärel turisti politsei poolt ära aetud, Iraanis viina ja viskit joonud ja noormehega kikapuud tantsinud (seal keelatud tegevused), Palestiinas pisargaasi eest ära jooksnud ning Jordaanias taksojuhiga vaielnud peaaegu kaklemiseni.
Lõpetamine selles valguses.... ?

 

Tundub, et siiski mitte viimane

A: "Sul on mõttekas teha töö, millest sul on tulevikus ka kasu."

Sorry, aga sa pole vist aru saanud,

mingit tulevikku pole.

Ma ei kuulu siia.
Ma ei kuulu ka kuskile müstilisse teise.


ma olen vahepealne uimerdaja.

Mul tuleks käed otsast murda,
suu kinni õmmelda,

et ma rohkem lollusi ei väljendaks.

Viimane öö

As Juspira priestess notes, “Our music and dance and symbols are not split between soul and body. To dance this way will give a message about some need, something to be done, and will also give us energy and a kind of food inside. There are always many layers of meaning.”

Sorry, aga mul on tõesti tunne, et ma ei saa sellega mitte kunagi hakkama.
K käskis mul asi lihtsamaks kirjutada, A sunnib mind üha laiema materjali juurde.
See kõik on väga huvitav, aga ma ei oska seda seletada. Jah, ma ei saa ise ka aru nendest asjadest. Kuidas kurat ma seda veel seletama peaksin. Iga mullijutt, mida ma kirjutan, sellele tõmbab A kriipsu peale.

Ja ma ei tea, kuidas viidata. Ma ei tea, millal peaks selle asja sinna sulgudesse panema ja millal sinna alla. Või siis sõnastus. Kuidas ma kirjutan, kui ma ei tohi kirjutada, et mina uurin... Muudkui autor... Ja sinu poole ei või ka pöörduda. ohhh....