Ma loodan, et inimestele ikka meeldib.

kui pind ära kaob, jääb üle ainult luua

Ise kirjutasin, et lähtun sellest. Lähtu siis! Ühesõnaga, olgugi, et lõpetamine tõelise niidi otsas on ja endiselt väga aegsasti edasi jõuan tuleb mõelda positiivselt. Tegelikult lugesin üht blogi, milles üks neiu kirjeldas oma hetke olukorda ja seal oli jube palju temast endast. Iseenesest väga kihvtilt ja selliselt "fak iuu, maailm" - stiilis kirjutatud. Aga tundus nagu selles peas ei ole üldse vaikust ja ühtlasi ruumi millelegi muule kui oma tunnetele.

Ma vaatasin nagu peeglisse kui ma seda lugesin.

------

Eile hakkasime seda treilerit kokku monteerima ja M küsis, et kuidas see muusika tehti. Ütlesin, et A tegi salvestuse.
"40 minutit pikka salvestuse?"
 "Jajah, ta ise mängis kõik osad sisse ja puha. Ütlesin küll, et võib panna luupima, aga ta oli, et ei, ei, ei, sellel ei ole hingamist. Nii ta siis mängis kõik osad sisse ja pani kokku."

Alles siis ma sain aru, kui palju tegelikult A oli teinud. Ma olin terve aeg jagelenud, et saaks selle õige asja kätte ja kordagi ei mõelnud ma, et tõesti tüüp tegi mulle ju 20 minutilisi teoseid. Päris äge. Veidi on selline tunne, et ükskõik, mis siit edasi tuleb, kuhu ma ka oma elus ei jõuaks, see võimalus luua koos teiste inimestega, on olnud ikka päris võimas. Mul kuidagi sattus seekord väga huvitav seltskond, kõik väga omaette tüübid. Ma olen tänulik.

-------

Nii et töölE, tÖÖle, TÖÖLE! Ja kui miski ei toimi, siis miski ikka toimib!
Ja olgem ausad, ma olen oma elus käinud sütel, Iraagis hääletanud, elanud 12 päeva hašši vahendajate juures, skvattinud kaks ööd suvalist aeda Marokos ja seejärel turisti politsei poolt ära aetud, Iraanis viina ja viskit joonud ja noormehega kikapuud tantsinud (seal keelatud tegevused), Palestiinas pisargaasi eest ära jooksnud ning Jordaanias taksojuhiga vaielnud peaaegu kaklemiseni.
Lõpetamine selles valguses.... ?

 

Tundub, et siiski mitte viimane

A: "Sul on mõttekas teha töö, millest sul on tulevikus ka kasu."

Sorry, aga sa pole vist aru saanud,

mingit tulevikku pole.

Ma ei kuulu siia.
Ma ei kuulu ka kuskile müstilisse teise.


ma olen vahepealne uimerdaja.

Mul tuleks käed otsast murda,
suu kinni õmmelda,

et ma rohkem lollusi ei väljendaks.

Viimane öö

As Juspira priestess notes, “Our music and dance and symbols are not split between soul and body. To dance this way will give a message about some need, something to be done, and will also give us energy and a kind of food inside. There are always many layers of meaning.”

Sorry, aga mul on tõesti tunne, et ma ei saa sellega mitte kunagi hakkama.
K käskis mul asi lihtsamaks kirjutada, A sunnib mind üha laiema materjali juurde.
See kõik on väga huvitav, aga ma ei oska seda seletada. Jah, ma ei saa ise ka aru nendest asjadest. Kuidas kurat ma seda veel seletama peaksin. Iga mullijutt, mida ma kirjutan, sellele tõmbab A kriipsu peale.

Ja ma ei tea, kuidas viidata. Ma ei tea, millal peaks selle asja sinna sulgudesse panema ja millal sinna alla. Või siis sõnastus. Kuidas ma kirjutan, kui ma ei tohi kirjutada, et mina uurin... Muudkui autor... Ja sinu poole ei või ka pöörduda. ohhh....

dramaatiline kontseptualist

Täna pärast K proovi jäin veel saali, et üle korrata R liikumise. Lihtsalt enda jaoks läbi mõelda ja see oli lihtsalt seljale nii kurnav. Üks hetk ma leidsin end maas istumas, pea põlvedel ja tundmas midagi väga kummalist. Süüd või vajadust olla parem. "Ma ei oska seda," käis mu peast läbi. Järgmine hetk ma küsisin iseendalt: "Oota, aga mis tunne selle kõige juures on? Mis sellest, et ei oska? Vaata kaugemale, vaata kuidagi ümber."
Ma istusin ja üritasin oma mõtteid rahustada ja leidsin ennast minemas selle juurde, mida M mulle ütles: "Kui sa oled valinud tantsukunsti oma erialaks, siis peaks sinu väljendusvahendiks olema ka liikumine... Võib-olla sa oleksid pidanud valima mingi teise eriala."
Ma tean, et ta on inimene, kes tihtilugu räägib hoopiski muudest asjadest ja enam-jaolt lähtuvalt oma maitsest. Võib-olla sellepärast ma olen teda ka mõneti alati hinnanud. Ma olen alati näinud tema ekslikku külge, mis teeb olulise info eristamise kergemaks. Kahtlemata ei takerdunud ma hetkel olulisse informatsiooni, vaid informatsiooni, mis mind ennast kõige rohkem puudutas.
Ma mõtlen liiga palju. Muidugi ei mõista ta, et ma ei mõtle piisavalt palju, et tegeleda teoreetilise ainega, aga tundub, et tantsukunsti jaoks ma mõtlen liiga palju.
Ma ei nõustu sellega üldsegi mitte, sest oma liigse mõtlemise tõttu olen ma jõudnud arusaamani kuivõrd intelligentne inimkeha tegelikult on. Ma ei räägi mingitest abstraktsetest filosoofiatest vaid kehakäsitlusest. Ma olen aastaid pidanud teadust maha jäänuks inimese uurimises, alati on olnud religioonid (mitte nüüd just kõik) minu jaoks selles vallas kaugemale arenenud, sest nad suudavad pakkuda seletusi (küll oma süsteemis) teatud intuitiivsetele toimingutele. Aga neuropsühholoogia areng on jõudnud üpris kaugele ja siis mul tekib kohati küsimus tantsijatele, et kuidas nad üldse saavad liikuda, ilma et nad ei arvestaks keha mitmetasandilisust. Kui mina, inimene, olen nii keeruline üksus, siis kui ma hakkan tantsima, mis siis üldsegi tantsib? Mis osa minust hakkab mu keha üldse liigutama? Kuivõrd ma tajun hetke mitmetasandilisust ja seda, mis toimub mu sees? Tore küll, et me liigutame ja siis saame aru, et miski muutus, aga kui palju me saame enne aru, mis toimub ja siis liigutama hakkame?

See üks neuroteadlane, keda ma praegu olen lugenud, väidab, et me ei ole kunagi olevikus, sest keha ja aju vaheline suhtlus toimub pidevalt ja kõik mida me meeltega vahendame võtab väikese aja ja jõuab veidi hiljem kohale. Ma arvan, et on võimalik saavutada see tunnetustasand, kus me tõepoolest tajume olevikku. Mitte, et me ei oota ära lihtsalt seda kujutlust, mis ajju tekib, aga me tunnetame oma keha protsesse. Ja vot kui siis liikuma hakkata. Kui viia oma keha läbi aja ja ruumi selle sama tunnetusega... mis kõik see olla ei võiks...
Tehnika on seejuures ülioluline, et teada, milleks mu enda keha on võimeline.

Arvan, mida ma arvan, aga ikka on nii, et iga lehekülg mida ma loen ja iga lause mida ma kirjutan, sellega samaaegselt on mul kuskil sees mõte: "kas see oli nüüd üks liigutus, mille ma tegemata jätsin?"


P.S. Et ei läheks kaduma see vestlus M-ga eelmisel reedel, siis kõlasid veel sellised mõtted nagu "ma ütleks, et sa oled äärmuslik", "ma tean, kuidas sa mõtled, aga ma ei tea, kuidas sa tantsid", "samas A.R. ütles küll, et sul on intelligentne keha".

P.P.S. Tegemist ei ole negatiivse juhtumiga, lihtsalt emotsionaalsega.