Mindfuck

Juhtus nii, et olime ühel saarel J-i ja tema sõpradega ning neil oli Spice'i. Segu taimedest ja sünteesitud kannabinoididest ja jumal teab millest veel ootas suitsetamist. Ma ei olnud arvestanud sellega, et üks hetk pakutakse mulle seda seltskonnas, kus kõik seda teevad. Mul oli loobumisvõimalus ja ma püüdsingi seda nõude pesemisega väljendada. Aga J arvas ikka, et pean seda tegema ja suhteliselt tiris mind nõude juurest ära. Ta isegi ei küsinud, kas ma tahan seda. Mu tahtejõud tema juures on väga nõrk, viimane kord kui me üle pika aja kokku saime ja tegelikult natuke eri meelt olime, siis tundsin survet päikesepõimikust, kus asubki tahe ja tegutsemisvalmidus.

Igal juhul tõmbasin ühe mahvi. Liiga tugevasti ja see oli peaaegu otsas. S täitis uuesti oma Balti jaama turult ostetud bongi ja ma tõmbasin ühe korraliku. Kõik ei olnud veel tõmmanudki kui tundsin juba selle mõju. See läks järjest: S ütles, et tunneb seda, siis ütles A ja siis olingi mina. Teisi ma algul tähele ei pannud. Üks hetk ütles A, et ta tunneb kuidas ta kopsud täituvad sooja õhuga. Tal oli tore.

Minul seevastu hakkas mingi imelik hirm või vastikustunne. Püstiseisev J oli täiesti veendunud, et kõik peavad ühe mahvi veel tegema. Küsisin enda kõrvalistuval A-lt, et kas tal ei ole kuidagi hirmus.

A: "Alguses on, aga sa harjud ära. Õpid seda kontrollima ja siis sa saad aru, et see väike tõmblemine, mis sa teed, ongi sinu tants ja see on täiesti normaalne, et su kopsud on nii soojad kui radiaator."

Kõrval hakkasid poisid kohe naerma, et mis kopsuradiaator, aga ma sain aru küll, mida A mõtles ja ma teadsin, et tal on õigus. Küsisin J-lt, miks selle ühe mahvi veel peab tegema, lootsin, et äkki ta teab, et nii kaob hirm. Tema aga pomises midagi selle kohta, et alles siis tunneb seda mõju. Mul hakkas järjest halvem ja ma läksin välja. Mõtlesin, et äkki oksendan, püüdsin selleks valmis olla. Tegelikult oksendan ma väga harva, iseg siisi kui ma näppe kurku topin.

Too õhtu tundus mulle, et olen liiga palju söönud, seetõttu arvasingi end oksendama hakkavat. Aga ma hakkasin hoopis nutma. Kõik oli lihtsalt nii halb. Väljas oli vähemasti õhku. Hakkasin nägema mingeid värvikombinatsioone, see ei olnud päris tavaline nägemine. Mul olid silmad kinni. Need värvid tekkisid mu sees ja nad muutusid ja vaheldusid mõningate piltide või olustikega. Mul oli halb. Nende värvide ja piltidega tajusin ma abstraktset halba. Ümmargused vormid, udukollased suvepäevad, roosa -valge- pruun - need jäid mulle meelde ja eristusid kõige tugevamini.

Nutsin lakkamatult. J tuli minu juurde ja võttis ümbert kinni. Ta püüdis mind lohutada. Rääkisin talle, mis mu sees toimub ja aeg-ajalt ütlesin mõningaid värvikombinatsioone. Olin vist veidi rahulikum kui ta üks hetk küsis, kas ma ei tahaks jalutama minna. Olin nõus, aga mul polnud jalanõusid ja sokid olid juba kastesest rohust märjad, kuigi jalad olid soojad, ning mul polnud mingit jakki või kampsikut.

J veidi siblis ja hoolitses mu eest. Kohati oli mul tunne, et ma ei saa millegagi hakkama, see oli päris hirmus ka temale. See tunne, et ma ei saa oma saapapaelu kinni seotud vms, on mul alati olnud kui olen pilves.

Kõndisime autoni. Mina tahtsin minna autokasti, sest see meenutas mulle üht augustiööd, kui J-ga paadiga merel viibisime. Siis olid kõik tähed näha ja ma nägin esimest korda Suurt Karu oma täies hiilguses. Seal kastis oli hea, tahtsin sinna magama jääda. Suudlesime J-ga ja sain aru, et mu suu kuivab, lisaks:

M-L: "Kas mu musi maitseb halvasti?"

J: "Oota....ei, täitsa ok tundub."

M-L: "Mul on ikka imelik. Lähme joome."

Algul ei julgenud ma tagasi seltskonda minna ja suures majas olid kained inimesed. Autokast tundus ainus turvaline paik. Siiski veenis J mind verandale minema. Seal oli A, kes ilmselgelt nautis olukorda, M, kes hiljem rääkis, et ta oli kosmoses, Sh, kes kuulis hääli oma kuklas ja kartis vetsukolli, K, kes ei olnud midagi suitsetanud ja lõpuks hakkas jooma S-i salmiakki, E, kes oli sõõriku sees ja veel S, kes rääkis midagi pasadeemonitest. A hakkas rääkima midagi spice'i lilledest ja kui K küsis talt miskit, vastas A:

"Ma ei saa üldse aru, kus su nägu on."

Nad istusid muidugi kõrvuti ja K vaatas talle otsa.
S rääkis midagi ja ütles sellised sõnad nagu peatus või stop. Need jäid mulle pähe kumisema. Järgmisel hetkel A juba laulis Spice Girls'ide laulu "Stop".

Hiljem hakkas ka vetsukollikartja Sh laulma mingit fraasi "Öölapsest", kus armastus lööb segi pea või viib mõistuse. See kõik tundus nii tore ja naljakas ja meeletult totter. Mul hakkas väga lõbus.

Aa-l ja H-l oli veidi halvem. Kui vahepeal jopet toovat J-i ootasin, tuli Aa mu juurde ja küsis häbelikult: "Mari-Liis, kuidas sul on?"

Minu vastuse peale, et mul on üsna halb, ütles tema:

"Mul ka. Ma keeran pead ühele poole ja seal on üks reaalsus, ma keeran pea teisele poole ja seal on teine reaalsus."

Hiljem ütles ta veel: "Ma näen ennast teiste maailmas ja ma ei suuda kontrollida seda inimest seal."

Ta tundus väga tark ja austusväärne, mistõttu ütlesin, et armastan teda. Loodan, et see tema olemist halvemaks ei muutnud, sest ta tõesti ei tahtnud mitte kedagi näha sel hetkel.

Pärast seda olen tundnud end väga ebastabiilsena. Eile arvasin, et edasieksisteerimiseks pean tapma endas kas unistava või reaalse poole. Mõlemad on enesepetmised, aga valu tunda, nagu eile tundsin, ma rohkem ei taha. Raske on eristada endas tõelist uskumust ja õpetatud/õpitud arvamust. Ma loodan, et mulle ei hakka hullumeelsus meeldima.

Süütud koreograafid

Mu peas kumiseb eile ühelt valgustajalt kuuldud lause: "Meie koreograafid on ju kõik nii süütud."
Ja tõepoolest, enamik meie tüdrukutest ei tea raskustest tegelikult midagi. Mina näiteks ei ole elanud üle miskit suurt, ainsad probleemid on olnud veidi armuvalu ja vanemate lahutus. Ma ei ole elu näinudki, ma ei tea midagi näljast, mis paneb varastama. Ma olen varastanud põnevusest, mugavusest. Ma olen lihtsalt nii ära harjunud oma turvalise heaoluühiskonnaga, et ma isegi ei suuda enam Balti jaamas käia tundmata tülgastust sealsete inimeste vastu.

Aga üht ei suuda ega taha ma siiski uskuda.

armastusest

...selle loo ja inimese vastu.

Lebame voodis, pimedas toas, akna taga puuoksad tantsivad tantsu ja ta mängib ja laulab.

Teki all on kaks alasti keha, mis ei emba teineteist. Üks mängib, teine kuulab ja ootab. Ootab kuni muusika asemel hakkavad teda embama soojad käed, mis praegu loovad kõige ilusaimaid kujutluspilte.

Ja need käed tulevad, asetuvad julgelt mu kehale ja nii on kõige parem uinuda.