Et Hispaanias veedetud aeg ja üks inimene mulle nii inspireerivaks olid, siis otsustasin hakkata ennast ettevalmistuma järgmiseks reisiks. Ok, plaanis on teha juba väike reis juunis, aga see mis sügisel pärast seda tuleb, saab olema selline pikema ajalisem ja selleks ka ettevalmistus.
Esmalt tuleb peale panna Placebo, et masendus aina sügavamaks läheks.
Vabandust, see oli kerge eneseiroonia praegu.
Igal juhul, käisime täna R, A ja M-iga jalutamas ja kui R nutitelefon külmas ära suri, teadsin, mida ma jõuludeks ja sünnipäevaks soovin. Sellist hea korpusega telefoni, nagu mul vanasti oli, midagi, mis kannataks igasugu jama ja oleks piisavalt lihtne.
Asjadest veel olen ma mõelnud fotoka peale, aga sellega on see asi, et ma tahaks sellist, millega ma saaksin hästi hakkama, samas ei tohiks see olla liiga suur ega liiga aeganõudev. Nii, et ma ei ole kindel, kas ma endale fotoka hangin.
Pallid ma endale juba tegin. Nüüd tuleb lihtsalt harjutada. Õigus, kontaktikuul võiks ka olla. Aga alustame pallidest, vaatame kaugele ma jõuan.
Ja see nädalavahetus kavatsen veeta aega üksi kodus. Kool on laupäeval kinni ja majas vist ei ole ka kedagi. Ehk siis mina ja kitarr koos üürgame. Ja akordid tahan ka välja kirjutada või printida. Ma olen nii segaduses nüüd paberi kasutamisega. Ega ma ei ole kunagi armastanud seda üleliia kasutada, aga K ütles mulle alles hiljuti, et ühe A4 jaoks kulub 10 liitrit vett. Seda on ikka natuke liiga palju, et sinna oma akordid peale printida.
Ma tean, et ma võin mõndade asjadega suhteliselt liiale minna, aga ma ei saa sinna midagi parata. Kusjuures, kui ma veel põhikoolis ja gümnaasiumis käisin, siis mul pidevalt jäid järgi pooltühjad vihikud. Ma ei suutnud neid kuidagi ära visata ja siis ma kas lõikasin või võtsin klambrite vahelt välja kasutuskõlblikud lehed.
Ahjaa, seda mõtlesin ka, et kas peaks rüperaal olema või mitte. Mõtlesin, et kuigi me oleme siin Eestis harjunud, et wifi on suht igalpool, siis tegelikult mujal maailmas ei ole see nii levinud. Palestiinas oli tegelikult suht paljudes kohtades. Igal juhul, netipunktid on ka olemas ja tegelikult kirjutamiseks võin ma kasutada päevikuid, mida saan koju saata. Sellepärast ma selle paberi pärast muretsengi nii väga, kuidagi palju läheb vaja. Kui muidugi taastöödeldud...
Aga muidu on palju kurbust ja ängi esile tulnud. Võib-olla sellepärast, et mul endal on sees see ja siis ma märkan seda ka teistes. Tugevatel inimestel on ka raske, nemad ka igatsevad. Seda on päris selline kurb näha, sest ma tean, et kui niisugustel inimestel on mure, siis see kipub olema suht keeruline. Võinoh, minu jaoks.
Ja astroloogiat hakkasin ka veidi uurima. Tähendab, pätsasin emalt ühe raamatu ja nüüd loen seda.
Päris hästi lõpetan seda kooli siin.
Esmalt tuleb peale panna Placebo, et masendus aina sügavamaks läheks.
Vabandust, see oli kerge eneseiroonia praegu.
Igal juhul, käisime täna R, A ja M-iga jalutamas ja kui R nutitelefon külmas ära suri, teadsin, mida ma jõuludeks ja sünnipäevaks soovin. Sellist hea korpusega telefoni, nagu mul vanasti oli, midagi, mis kannataks igasugu jama ja oleks piisavalt lihtne.
Asjadest veel olen ma mõelnud fotoka peale, aga sellega on see asi, et ma tahaks sellist, millega ma saaksin hästi hakkama, samas ei tohiks see olla liiga suur ega liiga aeganõudev. Nii, et ma ei ole kindel, kas ma endale fotoka hangin.
Pallid ma endale juba tegin. Nüüd tuleb lihtsalt harjutada. Õigus, kontaktikuul võiks ka olla. Aga alustame pallidest, vaatame kaugele ma jõuan.
Ja see nädalavahetus kavatsen veeta aega üksi kodus. Kool on laupäeval kinni ja majas vist ei ole ka kedagi. Ehk siis mina ja kitarr koos üürgame. Ja akordid tahan ka välja kirjutada või printida. Ma olen nii segaduses nüüd paberi kasutamisega. Ega ma ei ole kunagi armastanud seda üleliia kasutada, aga K ütles mulle alles hiljuti, et ühe A4 jaoks kulub 10 liitrit vett. Seda on ikka natuke liiga palju, et sinna oma akordid peale printida.
Ma tean, et ma võin mõndade asjadega suhteliselt liiale minna, aga ma ei saa sinna midagi parata. Kusjuures, kui ma veel põhikoolis ja gümnaasiumis käisin, siis mul pidevalt jäid järgi pooltühjad vihikud. Ma ei suutnud neid kuidagi ära visata ja siis ma kas lõikasin või võtsin klambrite vahelt välja kasutuskõlblikud lehed.
Ahjaa, seda mõtlesin ka, et kas peaks rüperaal olema või mitte. Mõtlesin, et kuigi me oleme siin Eestis harjunud, et wifi on suht igalpool, siis tegelikult mujal maailmas ei ole see nii levinud. Palestiinas oli tegelikult suht paljudes kohtades. Igal juhul, netipunktid on ka olemas ja tegelikult kirjutamiseks võin ma kasutada päevikuid, mida saan koju saata. Sellepärast ma selle paberi pärast muretsengi nii väga, kuidagi palju läheb vaja. Kui muidugi taastöödeldud...
Aga muidu on palju kurbust ja ängi esile tulnud. Võib-olla sellepärast, et mul endal on sees see ja siis ma märkan seda ka teistes. Tugevatel inimestel on ka raske, nemad ka igatsevad. Seda on päris selline kurb näha, sest ma tean, et kui niisugustel inimestel on mure, siis see kipub olema suht keeruline. Võinoh, minu jaoks.
Ja astroloogiat hakkasin ka veidi uurima. Tähendab, pätsasin emalt ühe raamatu ja nüüd loen seda.
Päris hästi lõpetan seda kooli siin.
