Reede, 14. detsember 2012

Seatuses

See on püüd teadvustada, et elame konstrueeritud reaalsuses. Kuivõrd inimene, kelle piirideks ja võimalusteks on keha, on üldse võimeline tajuma objektiivselt reaalsust? Sellele vast võibki vastust otsima jääda. Ehk ongi sellest olulisem teadvustada inimeseks olemist oma vigadega.
"Seatuses" ei otsi vastuseid ega tekita küsimusi. See on tantsuline traktaat, pilguheit sellele, mida  konstrueeritud reaalsuses teha saab. Ja mis juhtub siis, kui seatud piiridest väljuda.

6 kommentaari:

  1. Kas tantsuetenduste puhul on kohustuslik taolisi tekste kirjutada?

    VastaKustuta
  2. Ma ei tea, mida sa mõtled "taoliste" all, aga ei ole kohustuslik kirjutada teksti, v.a diplomitööde puhul.

    VastaKustuta
  3. "Taolise" all mõtlen, et on mingi ülikontseptuaalne tekst, mille poindiks on, et see tants ei ole kontseptuaalne... Suht standard tantsuetenduste puhul paistab olevat.

    VastaKustuta
  4. Tantsulavastuste kohta on minu meelest küllaltki keeruline midagi kirjutada. Eriti kui on tegemist koreografiseeritud lavastusega, kus ei kasutata teksti absoluutselt. Kuna abstraktset liikumist tõlgendada on kordades keerulisem kui teksti, siis tantsulavastuse vaatajal võib tekkida küllaltki erinev arusaam autori esialgsest ideest.
    Samal ajal, kui lavastajana üha rohkem lähen valitud teema sisse ja oma lavastust n-ö kõrvalt väga ei näe. Ma tegelikult ei saa aru, millisena mu idee sealt välja tuleb. Ja kuna selle töö puhul, ma sain aru, et inimesed ei pruugi isegi sellises suunas mõelda, tähendab nad ei pruugi maailma üldsegi niiviisi tõlgendada, aga et tegemist oli küllaltki lühikese samal ajal tähendusi täis lavastusega, otsustasin ma tekstiga anda teatavat suunda.
    Ma ei ole muidugi adekvaatne hindaja, aga selles tekstis on minu arvates esitatud kontseptsioon (isegi hinnang, tuleb tõdeda, et see on veidi tüütu) ja püüe määratleda žanrit. Minule arusaamatuks jääb vaid see, et kuidas sa loed välja, et tegemist ei ole kontseptuaalse tantsuga.

    VastaKustuta
  5. Ilmselt kirjutan liiga hilja. Ma ei suutnud varem küllalt süveneda. Jaani vastuseks, et hästi tabatud mõte (vindiga)! Ja ilmselt on idee suunata vaatajat ühes suunas, aga takistada teda nägemast justkui lihtsalt seda ühte pointi kui ainsat... et kui ma teen tantsu, milles öökullid representeerivad inimesi, siis ma ei taha, et inimesed ainult selle öökulli peale mõtlema jääks (et see ongi kogu kontseptsioon ja nii).
    (Minu palavikus pea laseb teil nüüd ise mõistatada, kuidas öökulle tantsima panna:D..)
    Aga selle teksti kohta niipaljut, et see on veits vasturääkiv.
    "Kuivõrd inimene, kelle piirideks ja võimalusteks on keha, on üldse võimeline tajuma objektiivselt reaalsust? Sellele vast võibki vastust otsima jääda./---/ mida konstrueeritud reaalsuses teha saab. Ja mis juhtub siis, kui seatud piiridest väljuda." Oot, aga mis, Sa ütled, et vaidlema võib küll jääda, aga nüüd ma juba teen?! Et Sa justkui küsid ja oletad, aga siis ütled, et konstrueeritust väljumine on võimalik, aga kuhu siis, objektiivsusesse? Ja kuidas Sa seda teed, kui see on vaieldav kõik (selle võimalikkus, nagu Sa ise ütlesid).
    ""Seatuses" ei otsi vastuseid ega tekita küsimusi. "- aga milleks siis üldse see kõik? Past-time? Kuningate meelelahutus?
    Aga plakat on teil vinge ja ma usun, et seatus ka. Ei tahtnud olla tõre ja ütlen teile öökullidega head ööd;)

    VastaKustuta
  6. Konstrueeritus ja objektiivsus ei ole vastandid ju? Kui ma saan aru, et miski on seatud just niimoodi, siis see veel ei tähenda, et ma sellest objektiivselt aru saan. See "just niimoodi" on järjekordne vaatepunkt. Eelnevalt ma ehk ei saanud aru, et miski on seatud, siis tajusin, et on seatud, siis nägin, et nii on seatud ja sealt edasi on võimalik, et saan aru, et minu arusaam on tingitud mingist hoopis teisest seatusest. Võimalusi on lõputult.
    Oluline pole näha kõiki võimalusi, aga pigem see arusaam, et alati on teisi võimalusi. Et jätta iseendale see vabadus. Konkreetne "seatuses" muidugi nii kaugele ei jõudnud. Ma kirjutasin ennast sellest mõttest juba välja.

    Igal juhul aitäh osutumast mõttelõngade vastuoludele. Ilmselgelt ei ole ma veel loonud kõiki seoseid oma mõtete vahel. Aga milleks siis üldse see kõik? Et sa ennast ära tunneksid ja välja saaksid elada oma ahastuse, sest ükskõik kui paljud ka ei väida, et nad niimoodi ei mõtle, siis seda näen ma igapäevaselt, kuidas me kõik selle konstrueeritud reaalsusega põrkume ja kuivõrd abituna me seal end tunneme. Kuidas me üritame enda maailmavaatet kohandada keskkonnaga, kuidas me allume keskkonnast tulenevatele maailmavaadetele ja need omaks võtame. Ma ei ütle, et pääseda on võimalik või et seda ei ole, ma tahan osutada sellele hetkele kui jooksed peaga vastu nähtamatut seina.

    VastaKustuta