Tahaks rääkida, et mul läks nii hästi, aga ma ei tea kellele

Ok, õpetajadiplomi sain C ja eile olin ülipahane ja ütleme nii, et pettunud. Pettunud selles, et jälle ei hinnata minu tööd mitte kuidagi. Olin kindel, et sinna S-i juurde peole ma minna ei taha. No, ühelt poolt, kuna ma teda väga näha ei tahtnud. Olgem ausad, tal oli mingi vimm mu vastu ja see põhjendus, et ma ei toonud välja kultuurilist konteksti, on pisut lühinägelik ja ebapiisav. Samas, eks ma tundsin ka, et ma ei viitsi huiata selle hinde pärast. Lõpuks ei olnud see kõige olulisem, oluline oli see kogemus.

Ehk siis koju jõudsime ja hakkasime jooma. Kurb, aga nii ta oli. Ja toimis. Peast kadus see eilne kaitsmine ja täna hommikul valmistusin juba uueks. See oli lihtsalt väga hull kaitsmine. Kui R alustas ja M.K. tema kallal võtma hakkas, ehmatasin ma nii ära. Mu süda hakkas peksma ja olgem ausad, olin juba sellest hetkest närvis. Ta kuidagi ei saanud üldse aru, et R tegelikult mõtleb ja mõtestab oma tegevust. Ma tahtsin täiega öelda mingeid asju, aga ega nad väga ei andnud võimalust. Ja ma kogu aeg mõtlesin, et äkki R ise vastab neile. Oli aru saada, et keegi ei olnud vaenulik, aga see oli ikka selline tõsine läbi võtmine. Midagi sellist, mida ammu oodanud olime. Vähemalt mina.

Siis tuli A kord ja ma ei suutnud väga süveneda. See oli palju rahulikum kui R oma, aga ei puudunud ka siit see küsimus, et miks A midagi teeb. Ma pean tunnistama, et M. S. kes tavaliselt on oma tujust väga mõjutatud, rääkis täna minu meelest väga hästi. Ta küll ei rääkinud palju, aga minu meelest ta suutis pöörata tähelepanu õigetesse kohtadesse teatud hetkedel.

Siis tuli paus. K pidi järgmine olema. Mõlemad olime pisut närvis, et mis nüüd saab. Kuidas K peaks rääkima? Millest ta peaks rääkima? Ta läks oma juhendaja juurde ja nii R kui K soovitasid tal veidike julgustust trimbata. Läksime Suurde Venda ja võtsime kaks Bailey'st. Tee peal mõtlesime välja, millest K peaks alustama ja leppisime kokku, et kui väga hulluks läheb siis ma sekkun. Aga tegelikult ei läinud. Ma küll sekkusin paar korda, aga tegelikult nad leidsid ühise keele ja see oli üpriski positiivne tagasiside.
Sellegipoolest olin nii kaasa haaratud ja süda ikka peksles.

M korral ma üritasin jälle sudokut lahendada, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest mu süda ikka peksis. Vahetult enne minu korda oli mu närv nii püsti. Olin tugevalt läbi mõelnud, et millised oleksid minu vastused eelnevalt küsitutelt. Ta ei küsinud küll midagi sellist, mille peale ma ei olnud ise mõelnud, aga ma arvasin, et see fookus nende tööde puhul läheb kuhugi mujale. Nojah, eks meie postmodernse tantsu üks kuulsamaid esindajaid suunab ikka fookuse kontseptsiooni läbimõeldusele.

Istusin sinna, ütlesin paar lauset oma töö kohta ja küsisin, et äkki neil on mingeid küsimusi või midagi öelda. Juhtus midagi ootamatut. M. K. tunnustas mind. Ütles, et see on töö, mille puhul ta nägi põhjendatust ja see miks sa vastatud. Ta küll ütles, et mõningate mööndustega ja ta ikka oskas väga hästi läbi näha mu tööd. See oli lihtsalt ilus. Siis tuli kõne alla muidugi muusika ja K.S. rääkis ka mis ta mõtles. Eks tema põhimure oli ikka muusika ja ta ütles seda, mida tookordki mulle seal kohvikus, aga sellest tekkis arutelu ja see oli väga lahe. Ja minu Tarkovski viide ei olnudki nii vale. Oeh, see oli nii hea. T. J. üldse ei haakunud, aga ütles, et sellegipoolest...ok ma ei mäleta mis ta ütles, aga ta siiski oli toetaval seisukohal.

Ja K S. ütles, et hea oli, et ma kirjutasin oma tööst, mitte iseendast. Jei!! Mingid olulised tüübid kiitsid mind. See oli lihtsalt nii tore. Nad muidugi kiitsid kõiki ja soovisid jõudu edasi tegutsemiseks. M.S. ütles, et hea saak. Ohjah, seda kõike oli nii väga vaja kuulda. M. K. ütles, et ta ei räägiks selliseid asju ja ei võtaks meie kallal nii palju, kui ta ei näeks meis seda miskit. Me just R-ga rääkisime, et väga oleks vaja, et keegi ütleks, et jätka, tegutse edasi, ja see tuli. Muidu, mis ma ikka hakkan kuskile Kulkale kirjutama kui mu tööd keegi heaks ei kiida.

Nüüd juba täitsa loodan, et saan sinna Premiere'ile ;)