Me istusime K-ga juba tribüünidel. Kohale sõitsid mingid välismaalased või lihtsalt tähtsad külalised. Neil oli politsei eskort. Ma ei tea, kuidas see juhtus nii, aga ilma ühegi proovita pidi mu lavastus etenduma. See oli täiesti uskumatu olukord. Ma olin paanikas. Õnneks oli seal ka Kr, kes oli nõus tegema "Maali!" edasiarendust. Võinoh, lavale vähemasti minema. Otsustasin, et lähme koos. Teeme kaheksat ja sealt edasi liikumist. Samal ajal mõtlesin, et ei tea, kas Kr sellega ikka hakkama saab, sest tegelikkuses meil oli olnud neid proove, kus ta väga sellest aru ei saanud. See kõik oli loomulikult väga närvesööv. Mitte ühtegi proovi. Ma ei olnud oma teemat üldse arendanud. Rääkimata sellest, et ma ju tahtsin teistsugust lavaasetust. Kas sellega oli keegi arvestanud?
Mingi hetk helistas K. S. teavitamaks mind, et ta on sama teema valinud ja taotles mingit toetust ja sai selle. Ta lihtsalt tahtis anda teada, et ta teeb samast asjast lavastust. Ma ei osanud kuidagi reageerida, aga eks mingi alaväärsuskompleks oli, et noh, kui tema teeb, siis tõenäoliselt see on palju ägedam. Aga too hetk see teema ei omanud mingit tähtsust, sest miskit oli vaja lavale tuua ja mul ei olnud seda. Mul ei olnud ka seda improülesannet, mis oleks toonud mu teema lavale.
Kahjuks asi selleni ei jõudnudki, et keegi oleks lavale läinud. Mingid esinejad seal olid, aga ma ise jõudsin järeldusele, et pean produktsiooni tüüpidega veidi rääkima, et asjad on kuidagi mäda. Siis uni katkes.
Kõik muidugi tundus ütlemata reaalne. Mõnes mõttes ma arvan, et see on õige, et "Maali!" päris ära ei tasu unustada. Ma tegelikult otsin ka seda teatavat järgnevust, et tekiks mingi joon. Mingisugune loogilisus. Ma juba võtan paar mõtet "armastusest vastu" olgugi, et see ei olnud nii lõpuni mõeldud. Mulle tegelikult meeldib see seisund kui hakkad midagi looma. Kui "Maali!" ära lõppes, kui hakkas selles jutustamise periood, siis justkui see seisund jäi kuskile ootama. Need mõtted hetkeks kinnistusid ajas ja vastu tuli võtta selle tahkestumise kaja. Hakkad, aga uuesti pihta, lähevad mõtted jälle sinna lainele. Peas tuleb läbi käia jälle kõik need sammud - nii, kuidas ma selle õhkõrna ideetundmuse realiseerin? mismoodi tantsijatega? mismoodi muusikuga? milline valgus ja lavakujundus? Ja see on äge, et valmis mõelda väga palju ei saagi, saab mõelda suunad, pidepunktid. Ja kui miski on konkreetne, et vot just seda ma tahan, siis kuidas kõik muu selle ümber mängima hakkab. Pusle.
Aga jah, reaalselt ma väga kardan. See pole enam koolitöö. Mitte, et see päris tipp oleks, aga enam pole seda turvatunnet. Seda raami, et kui ma põrun, siis saan lihtsalt kehva tagasisidet ja vaatatakse natuke viltu.
T ütles, et nad määrasid ka omalt poolt sellised nõuandjad. Ma sain O. K. kes minu ideest oli vaimustunud ja too teine koreograaf sai R. M. Ma ei kujuta ette kui R oleks mu "nõuandjaks" hakkanud. See oleks ikka väga back to school olnud. Ma väga tahan, et ma saaks hiljem kriitikat, eks I-ga peab mõtlema, kuidas kutsuda erinevatelt aladelt inimesi, et nad kirjutaks või räägiks. Khuul! Hakkab jälle pihta...
Mingi hetk helistas K. S. teavitamaks mind, et ta on sama teema valinud ja taotles mingit toetust ja sai selle. Ta lihtsalt tahtis anda teada, et ta teeb samast asjast lavastust. Ma ei osanud kuidagi reageerida, aga eks mingi alaväärsuskompleks oli, et noh, kui tema teeb, siis tõenäoliselt see on palju ägedam. Aga too hetk see teema ei omanud mingit tähtsust, sest miskit oli vaja lavale tuua ja mul ei olnud seda. Mul ei olnud ka seda improülesannet, mis oleks toonud mu teema lavale.
Kahjuks asi selleni ei jõudnudki, et keegi oleks lavale läinud. Mingid esinejad seal olid, aga ma ise jõudsin järeldusele, et pean produktsiooni tüüpidega veidi rääkima, et asjad on kuidagi mäda. Siis uni katkes.
Kõik muidugi tundus ütlemata reaalne. Mõnes mõttes ma arvan, et see on õige, et "Maali!" päris ära ei tasu unustada. Ma tegelikult otsin ka seda teatavat järgnevust, et tekiks mingi joon. Mingisugune loogilisus. Ma juba võtan paar mõtet "armastusest vastu" olgugi, et see ei olnud nii lõpuni mõeldud. Mulle tegelikult meeldib see seisund kui hakkad midagi looma. Kui "Maali!" ära lõppes, kui hakkas selles jutustamise periood, siis justkui see seisund jäi kuskile ootama. Need mõtted hetkeks kinnistusid ajas ja vastu tuli võtta selle tahkestumise kaja. Hakkad, aga uuesti pihta, lähevad mõtted jälle sinna lainele. Peas tuleb läbi käia jälle kõik need sammud - nii, kuidas ma selle õhkõrna ideetundmuse realiseerin? mismoodi tantsijatega? mismoodi muusikuga? milline valgus ja lavakujundus? Ja see on äge, et valmis mõelda väga palju ei saagi, saab mõelda suunad, pidepunktid. Ja kui miski on konkreetne, et vot just seda ma tahan, siis kuidas kõik muu selle ümber mängima hakkab. Pusle.
Aga jah, reaalselt ma väga kardan. See pole enam koolitöö. Mitte, et see päris tipp oleks, aga enam pole seda turvatunnet. Seda raami, et kui ma põrun, siis saan lihtsalt kehva tagasisidet ja vaatatakse natuke viltu.
T ütles, et nad määrasid ka omalt poolt sellised nõuandjad. Ma sain O. K. kes minu ideest oli vaimustunud ja too teine koreograaf sai R. M. Ma ei kujuta ette kui R oleks mu "nõuandjaks" hakkanud. See oleks ikka väga back to school olnud. Ma väga tahan, et ma saaks hiljem kriitikat, eks I-ga peab mõtlema, kuidas kutsuda erinevatelt aladelt inimesi, et nad kirjutaks või räägiks. Khuul! Hakkab jälle pihta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar