Ühel õhtul juhtusin vestlema meesterahvaga, kes ei pidanud vaevaks mulle mõningaid tarkusi rääkida ega juua osta. Ta rääkis, et on kolm viisi, kuidas inimene end kaitsta võib. Esimene on nagu krabi, ehitad endale tugeva kesta, millest keegi läbi ei saa. On võimalik ehitada tõesti nii tugev kest, et keegi sellest läbi ei tungi. Ainus probleem on see, et sa kasvad ja mingi hetk jääb kest väikseks. Siis tuleb vana ära lõhkuda ja uus peale ehitada. Selle protsessi vahepeal oled, aga kaitsetu ja täiesti söödav.
Teine variant on olla nagu kala: ujud kõigest läbi. Osavalt põikled kiirete ja vihaste eest kuni üks hetk märkad midagi maitsvat. Olgu selleks siis uss või saia tükike, sööd ja märkamatult oled konksu otsas.
Kolmas võimalus on olla nagu vesi. Kui keegi liiga suure hooga läheneb, kukub ta vastu sind surnuks. Veena võid võtta erinevaid kujusid, aga ise jääd ikka samaks. Tasub olla nagu ookean, võimalikult sügav.
Kuigi minu meelest on veega see probleem, et teda võib teatud suundades voolama panna. Võib-olla kui ookean olla, siis on seda keerulisem liigutada, aga ikkagi ma kontrolliks üle, mis voolus ma parajasti viibin. Kuulsin seda lugu pärast seda kui olin nädal aega harjutanud liikumist, mille eelduseks oli enese veena tunnetamine. See oli äraütlemata mõnus.
Samal õhtul ütles see mees, et ma peaksin minema itta ja ta teaks aidata mind mingisuguste õpetajate juurde. Ma olen varemgi pidudel igasugu lubadusi kuulnud ja ma tean küll kuidas nende asjadega on. Tavaliselt ma noogutangi ja ütlen, et räägime sellest või ma mõtlen selle peale vms. See oleks aga lihtsalt narrimine olnud. Kaks päeva läks mööda ja ma kirjutasin talle, et ega see niisama suu soojaks polnud öeldud. Ma saan küll aru, et pidudel on igasugu jutud lubatud, eriti kui sa oled meesterahvas ja üritad mulle muljet avaldada. Õnneks sain ka vastuse ja asi liigub, nii mulle vähemalt tundub. Nüüd hoian pöidlaid ja varbaid, et ma saaks Indiasse minna. Hoidke teie ka.
