Täna ON see päev

I finally got the hang of it!

Eile siis oli lõpuks selline korralik Tallinna pidu.
Käisime K-ga kõigepealt üht teatri diplomilavastust vaatamas. Pean tunnistama, et ma ei saanud midagi aru. Tõesti. Tegelikult ma ei olnud ka väga motiveeritud aru saama, sest mulle juba algus ei meeldinud. Huvitavaid hetki iseenesest oli ja inimesed, kes seda tegid on ka väga huvitavad. Võib-olla ma pole lihtsalt niivõrd teksti ja teatru uute vormide inimene.

Siis aga läksime K-ga poodi ja ostsime rummi ja koolat. Algas retk läbi linna otsides kohta, kus seda vaikselt libistada. Lõpuks maabusime saiakas, sest kõik muu oli kuidagi täis. Ma polnud nii ammu seal käinud. Seal oli endiselt hubane.
Rääkisime oma seminaritöödest ja tulevikuplaanidest, kui üks hetk helistas A. Olin üllatunud ja hetkeks kõhklesin, sest O oli tegelikult öelnud, et ma ei suhtleks temaga. Aga saatus oli too hetk siiski vastuvõtmise poolt. Ja väga hea, sest A viis meid TTü peole. Vau! See oli lihtsalt niii kreisi. Nii veider pidu. Tohutult inimesi kuskil parklas ja isegi meeskond oli kohale aetud. See oli nagu mingi festival. Tundsin end ikka suhteliselt maainimesena, sest ma olen nii harjunud meie hubaste-tunnen-kõiki koolipidudega.

Me valetasime K-ga, et oleme keemia I kursuse tudengid.
"Miks keemia?"
"Sest keemia on elu! Kõik taandub keemiale! Terve universum!"

Ja meid usuti. Aga nii kohtusime ka just kõige lahedamate inimestega. Pärast tuli muidugi veidi selgitustööd teha, aga kuna me kõige muu suhtes olime ausad, siis polnud väga hullu.

Edasi sattusime ühte korbihoonesse. Sellised asjad juhtuvad ainult siis kui ma K-ga väljas käin. Üritasin ühele noormehele teha selgeks oma teooriat sellest, kuidas eestlased ikka peaksid olema palju avatumad ja vastuvõtlikumad teiste kultuuride suhtes. Ta ei paistnud väga olevat minuga ühes paadis.

Levikasse läksime ka ikka. Ja te ei kujuta ette kui armsa poisiga ma tutvusin. Me rääkisime nii pikalt juttu. Võib-olla me bondisime (täiesti lõpp, aga ma ei suuda leida sellele sõnale eesti keelset vastet) sellepärast, et me ei leidnud kedagi teist enda sarnast. Praegu on veidi selline "kõik inimesed on ilusad ja head"-tunne.

Täna ma sain aru, kuidas selle A&A situatsiooniga ümber käia tuleb. Võti on selles, et tuleb käituda nii nagu A käituks. See on mäng. Kaardid tuleb lihtsalt enda kasuks pöörata. Emotsionaalsel tasandil toob see muutuse ja niimoodi ma vabadusse lendangi.

nii kuumad tüübid ikka..

Mul on viimasel ajal kõht kogu aeg tühi.

I selle peale: "Seksi rohkem."

See on päris vahva, kuidas sõpradelt hakkab aja jooksul uusi reaktsioone tekkima. Teine üllataja oli O, kui me pühapäeval jalutasime. Mina mõtlesin, et saaks niisama kokku ja räägiks natuke elust ja olust, naudiks päikest ja sügisilma. Aga kuidagi juhtus nii, et teemaks tuli armuelu, mille peale pani ta mind lihtsalt niimoodi paika, et mul midagi enam öelda ei olnud.
See oli imetlusväärne.

Üldse need tüdrukud on imetlusväärsed minu jaoks. Istusime eile koos laua taga füüsik, politoloog, filosoof ja tantsija ning jõime veini.
Alles mõnda aega tagasi rullisime kõik koos põrandal. Ausalt, tahaks nendega veel tantsupõrandal kohtuda. Tahaks näha mis nende aastate jooksul nende kehadesse on talletunud, mis muutunud ja mis endiselt samaks on jäänud.

Ööd!

Tugevad isiksused

"Kui sa ei oleks K sõber, siis ma ilmselt kardaksin sind. Aga see, et teie olete sõbrad, see annab natuke lootust."

Aprioorne maja.

Mõtlemine toimub metatasandil. Eile sain sellest K puhul aru. Muidu nii armas, aga vahel triivib ära metatasanditele.

Ja mind pandi tugevate inimeste ritta. Muidu oleme ka eliit.

Olen vist halb inimene, aga mulle väga meeldib see.

Helid tualettruumis.
Ma arvan, et see hakkas siis kui ma vetsus olin. Need helid. See oli justkui muusika. Oh, kuidas ma nautisin seda meelepetet ka veel siis kui ma sain aru, et tegemist on kõigest ventilaatori ja kõrval olevast vetsust laskuva vee hääl.

Kõik oli kuidagi väga kummaline. Inimesed suhtlesid minuga ainult tantsides.

Viljandi on endiselt Viljandi. Vähemasti ma tunnen, et mul on oma salapesa.

Kodused lõhnad

 Olen siin Eestis olnud juba kuu aega. Päris kummastav, samas ka huvitav on olnud see tagasitulek. Nelja nädala sees on juhtunud nii palju, samas tundub, et veel üpris palju on ees ootamas. Mind ikka hirmutab ära see eestipärane "reaalsuse laks". Endal tuleb mõistus selle koha pealt selge hoida, et mitte masendusse laskuda.

Mingid piirid tuleb tõmmata, aga täpselt ei saa aru, et kuhu ja kuidas. Kipun ikka üle piiride tõttama. Ja siis tõusen mõtteis kikivarvule ja loodan, et kuidagi asjad laabuvad.

Emotsionaalselt on üpris huvitav. Hetkel käsil lahkuminek. Kummaline arvestades, et reaalselt suhet ei olnudki. Teeb asja ka veidi keerulisemaks. Pealispindselt on kõik täiesti normaalne, aga emotsionaalselt olen ma teises kohas. Kuidagi skisofreeniline on olla.
Bang Boom Bang | Everyday Blues

Nädalavahetusel oli kerge ajarännak 60ndatesse. Vähemasti selle ajastu stereotüüpi. Vabaarmastust oli kõikjal ja inimesed olid sõbralikud. Enne saarelt äratulekut mõtlesin, et veedan veel aega oma telgikaaslastega, kellega ma tutvusin eelmine päev. Nad istusid murul telgi ees ja nautisid päikest. Nad rääkisid, kuidas eelmine öö olid nad olnud pingviinid ja milliseid metsasalusid nad avastasid. Läks natuke aega enne kui sain aru, et nad olid sulatanud oma suudes suhkrutükki ja olid õndsas ootuses.
Selles kõiges õhkas mingit hipiajastu meeleolu. Nende silmis peegeldus... justkui maailm oleks säranud neile.

Hebron

Täna lõpuks käisime Hebronis. Mina tahtsin juba eelmine laupäev minna, aga jäime oma plaanimisega hiljaks. May, meie teejuht läks ise ka esimest korda. Pärast kaht kuud siinolemist oli küllaltki õige hetk minemiseks. Seal oli see õige kauplemise/turisti turg. Sain endale 46nda aasta rahaga kõrvarõngad, muskust, mis küll ei olnud nii hea, kui Maroko oma, ja nahast või pooleldi nahast rahakoti. Aga põhiline oli kauplemine, mulle nii meeldis see. See siin oli muidugi väga leebe. Müüjaid oli vähe ja polnud sugugi nii pealetükkivad, mistõttu oligi seal totaalne nauding. Enamik hindasid ma lihtsalt küsisin, et kuulda kuidas nad neid langetasid, kui ma minema hakkasin.

Vanalinnas olid paljud poed suletud iisraellaste poolt ja sellist tõelist araabiameelset kauplemist oli ikka vähe. Linna sees oli checkpoint. Läksime väravatest läbi ja teisel pool olid Iisraeli sõdurid. N tegi suurest ehmatusest sõduripoistega pilti.

Tänavad teisel pool olid küllaltki tühjad. Need üksikud, kes meile tulid selgitama, et mis kuskil on, need võeti pärast sõdurite poolt vahele ja ma tõesti loodan, et sellest suuremat jama ei tekkinud neil.

Mehel oli seal enne pood.

Asundustest elanikud jalutamas

Pärast kõndisime tuldud teed tagasi ja lisaks checkpointis nähtud sõduritele kohtasime tänaval luuravaid sõdureid. Ma isegi ei tea täpselt, kuidas nimetada seda, mida nad seal tegid, aga tundus, et tarvidusel on nad valmis tulistama. Vaatasin mõnele neist silma, aga suurt midagi aru ei saanud. Jube kiiresti läksid teised mööda.


Püüdsin salaja neist pilti ka teha. Neid oli ikka terve salk. Mehed ja naised.

 

Aga nii halvasti kui see ka ei kõla, siis elu läheb edasi ja suundusime neidudega Ramallah poole. Et meil pisut aega oli, siis tuiasime linna peal veel ringi. Otsisime tualetti ja May otsustas teeselda välismaalast, et näha kui kerge võib olla see elu. Üks hetk leidsime end kingapoest, kus müüja meid knafega kostitas ja oma uut disaini näitas.

Tuleb tunnistada, et siin läheb aina põnevamaks, veidi "seepi" on ka. Aga millestki avalikult rääkida ei tohi. Lahe on see, et oleme üha rohkem aru hakanud saama sellest pingest, mis neil on. On mingid kellaajad, kus ei tohi enam üksi välja minna ja mingid kohad, kuhu minnes sosistatakse eelnevalt kõrva:
"Be careful!"
Kummaline on aga see, et tõenäoliselt midagi ohtlikku ei juhtu, aga inimesed räägivad. Ja kui inimesed räägivad, siis maine kannatab. Ütleme nii, et mõne koha pealt olen ikka üpris segaduses, aga samas, kui mulle alles pärast kaht kuud hakatakse rääkima mingitest reeglitest, siis on see segadus vast ka mõistetav.

Pöördepunkt

Eelmine nädal jõudsid kohale N ja Nas lapsega. Tõid täiesti uue energia. May muutus ka aktiivsemaks ja hakkas rohkem korraldama. Ehmatasin esialgu ära, aga mu mõtetes miski muutus.

Ühtlasi on juba teist nädalat kestmas suvekool. Loomulikult on see totaalne improvisatsioon ja keegi täpselt ei tea, mis toimub. Kui M-ilt midagi küsida, siis praeguse seisuga ei oska ta öelda midagi selle kohta, millal miski toimub. Olgugi, et ta pani programmi paika. Võib-olla on asi selles,  et inimesed lubavad palju, aga kõige juures on alati üks insallah, olgugi, et nad seda välja ei ütle. Võib-olla neile meeldib improvisatsioon. Päris kindel ei ole, mismoodi pihta hakata.

Uus on ka see, et meil on nüüd kass, eestipärase nimega Nurr. Lapsed ahistavad ja täiskasvanud võitlevad samuti ta tähelepanu pärast. Mina eesotsas. Heameelega võtaks ta oma rännakutele kaasa.

Kuidagi on mul siinoleku ajal olnud tunne, et tulen siia veel tagasi. Siiani teadmata, mis põhjustel ma peaks tagasi tulema. Paljud välismaalased on jubedalt vaimustuses ja ei taha siit lahkuda, mul seda vaimustust ei ole olnud. Täna, aga miski muutus, alles nüüd saan aru kuivõrd hea see juhus oli. Hommikul läksid kõik mägedesse, et aga me olime eelmine õhtu tulnud pulmast ja pärast seda olin veel üleval olnud, siis loomulikult olin hommikul hilise ärkamisega ja magasin matka maha.

Istusime M-iga väljas sohval ja nautisime kohvihõngulist vaikust, kui May ütles, et kui kolmas autist tuleb, siis ta tahab, et ma tantsiksin nendega. Olin ikka muidugi pisut närvis, sest mu ainukesed kokkupuuted autistidega ongi olnud siin ja tegelikult mul pole õrna aimugi, kuidas või mida selliste lastega teha tuleb. May andis mulle struktuuri: tantsi, imiteeri, tantsi. Mul pole enam sõnu kirjeldamaks seda tundi. May küsis kuidagi professionaalselt: "How was it in your opinion?"

Ainus, mis ma talle oskasin too hetk vastata oli: "I had so much fun."

Täiesti tõsimeeli. Loomulikult see oli keeruline ja vahepeal said ideed täiesti otsa. Ma polnud üldse kindel, et kas ma sain õigesti aru neist lastest. Kahega neist tekkis mul kontakt. Tegelikult tekkis kolmandaga ka  kontakt, aga harva ja ainult hetkeks. Kavatsen nüüd veel Mayga edasi töötada. Ta oli väga rahul ja mind ennast huvitab, et kuidas mul endal huvi selle vastu püsib.