ilmselgelt suvi

aga valmistun juba sügiseks. ja ootan seda. põnevusega.

Tahaks rääkida, et mul läks nii hästi, aga ma ei tea kellele

Ok, õpetajadiplomi sain C ja eile olin ülipahane ja ütleme nii, et pettunud. Pettunud selles, et jälle ei hinnata minu tööd mitte kuidagi. Olin kindel, et sinna S-i juurde peole ma minna ei taha. No, ühelt poolt, kuna ma teda väga näha ei tahtnud. Olgem ausad, tal oli mingi vimm mu vastu ja see põhjendus, et ma ei toonud välja kultuurilist konteksti, on pisut lühinägelik ja ebapiisav. Samas, eks ma tundsin ka, et ma ei viitsi huiata selle hinde pärast. Lõpuks ei olnud see kõige olulisem, oluline oli see kogemus.

Ehk siis koju jõudsime ja hakkasime jooma. Kurb, aga nii ta oli. Ja toimis. Peast kadus see eilne kaitsmine ja täna hommikul valmistusin juba uueks. See oli lihtsalt väga hull kaitsmine. Kui R alustas ja M.K. tema kallal võtma hakkas, ehmatasin ma nii ära. Mu süda hakkas peksma ja olgem ausad, olin juba sellest hetkest närvis. Ta kuidagi ei saanud üldse aru, et R tegelikult mõtleb ja mõtestab oma tegevust. Ma tahtsin täiega öelda mingeid asju, aga ega nad väga ei andnud võimalust. Ja ma kogu aeg mõtlesin, et äkki R ise vastab neile. Oli aru saada, et keegi ei olnud vaenulik, aga see oli ikka selline tõsine läbi võtmine. Midagi sellist, mida ammu oodanud olime. Vähemalt mina.

Siis tuli A kord ja ma ei suutnud väga süveneda. See oli palju rahulikum kui R oma, aga ei puudunud ka siit see küsimus, et miks A midagi teeb. Ma pean tunnistama, et M. S. kes tavaliselt on oma tujust väga mõjutatud, rääkis täna minu meelest väga hästi. Ta küll ei rääkinud palju, aga minu meelest ta suutis pöörata tähelepanu õigetesse kohtadesse teatud hetkedel.

Siis tuli paus. K pidi järgmine olema. Mõlemad olime pisut närvis, et mis nüüd saab. Kuidas K peaks rääkima? Millest ta peaks rääkima? Ta läks oma juhendaja juurde ja nii R kui K soovitasid tal veidike julgustust trimbata. Läksime Suurde Venda ja võtsime kaks Bailey'st. Tee peal mõtlesime välja, millest K peaks alustama ja leppisime kokku, et kui väga hulluks läheb siis ma sekkun. Aga tegelikult ei läinud. Ma küll sekkusin paar korda, aga tegelikult nad leidsid ühise keele ja see oli üpriski positiivne tagasiside.
Sellegipoolest olin nii kaasa haaratud ja süda ikka peksles.

M korral ma üritasin jälle sudokut lahendada, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest mu süda ikka peksis. Vahetult enne minu korda oli mu närv nii püsti. Olin tugevalt läbi mõelnud, et millised oleksid minu vastused eelnevalt küsitutelt. Ta ei küsinud küll midagi sellist, mille peale ma ei olnud ise mõelnud, aga ma arvasin, et see fookus nende tööde puhul läheb kuhugi mujale. Nojah, eks meie postmodernse tantsu üks kuulsamaid esindajaid suunab ikka fookuse kontseptsiooni läbimõeldusele.

Istusin sinna, ütlesin paar lauset oma töö kohta ja küsisin, et äkki neil on mingeid küsimusi või midagi öelda. Juhtus midagi ootamatut. M. K. tunnustas mind. Ütles, et see on töö, mille puhul ta nägi põhjendatust ja see miks sa vastatud. Ta küll ütles, et mõningate mööndustega ja ta ikka oskas väga hästi läbi näha mu tööd. See oli lihtsalt ilus. Siis tuli kõne alla muidugi muusika ja K.S. rääkis ka mis ta mõtles. Eks tema põhimure oli ikka muusika ja ta ütles seda, mida tookordki mulle seal kohvikus, aga sellest tekkis arutelu ja see oli väga lahe. Ja minu Tarkovski viide ei olnudki nii vale. Oeh, see oli nii hea. T. J. üldse ei haakunud, aga ütles, et sellegipoolest...ok ma ei mäleta mis ta ütles, aga ta siiski oli toetaval seisukohal.

Ja K S. ütles, et hea oli, et ma kirjutasin oma tööst, mitte iseendast. Jei!! Mingid olulised tüübid kiitsid mind. See oli lihtsalt nii tore. Nad muidugi kiitsid kõiki ja soovisid jõudu edasi tegutsemiseks. M.S. ütles, et hea saak. Ohjah, seda kõike oli nii väga vaja kuulda. M. K. ütles, et ta ei räägiks selliseid asju ja ei võtaks meie kallal nii palju, kui ta ei näeks meis seda miskit. Me just R-ga rääkisime, et väga oleks vaja, et keegi ütleks, et jätka, tegutse edasi, ja see tuli. Muidu, mis ma ikka hakkan kuskile Kulkale kirjutama kui mu tööd keegi heaks ei kiida.

Nüüd juba täitsa loodan, et saan sinna Premiere'ile ;)

Lõpu Jaanika

Ok, ma peaks seda kõike siin kuidagi tõsisemalt võtma, aga ausalt ma väga ei viitsi. Las pärast need piitsad peksku, mul niikuinii cum laudet tulemas ei ole, nii et peaasi, et tehtud saaks. Mul on plaanis järgmised ööd unetult mööda saata, päeval niikuinii päike häirib mõtlemist. Ja siis neljapäevaga saab ühtteist juba tehtud. Aah, reedel on ju veel ja siis eesti tants ja see friiking praktikum... Uuh, järgmise nädalaga vast saab tehtud.
Ma muudkui itsitan. Miks? No, sest ma veidi armusin ära. Nagu ikka kättesaamatusse printsi, aga ta lubas, et nädal aja pärast tuleb ta valge hobune ja siis kuldse vibu ja noolega ratsutab ta Jaapanisse. Ja kõike seda ilma särgita loomulikult.
M ja T pidid tuvidena järgi lendama.

Ohh jahh... ma olen lootusetu. Ma arvan, et mulle meeldib mõelda, et mu elu armastus on kuskil mujal päästmas maailma, kusjuures see prints just seda tegema lähebki. Ok, mitte küll Jaapanisse, aga teise ilma otsa igal juhul. Ja ma rahumeeli jään siia mõtlema, et ohh, äkki ühel päeval me teed veel ristuvad ja siis kui ta on oma maailmapäästmisega hakkama saanud siis ta tuleb nagu Peer Gynt läks Solveigi juurde ja saab aru, et mina olingi see, mida ta kõik need aastad otsis. Tegelikult mulle meeldiks temaga koos maailma päästa.
ohhhhh....

Panin peale oma lemmikõppimisloo ja kirjutamine alaku!!

ma tean wtf? aga millegipärast see aitab mul keskenduda..

Nonii. Ma sain oma seminaritöö B. Kaitsmine võttis aega 45 minutit, lõpus oli mul juba juhe kergelt koos. A, mu juhendaja tuli poole pealt ja siis enam midagi mõistlikku mu suust ei tulnud.
Kõik oli kuidagi intensiivne, väsitav ja keeruline.

Minuga samal päeval kaitses Arkaadia teine tank M. Kui eelmisel kaitsmisel oli Arkaadia A see, kes viie päevaga kirjutas töö, mis kõigi lemmikuks osutus ja vaatamata kirjavigadele või selge hüpoteesita A sai, siis seekord oli see M. Koondnimetusega Arkaadia tangid. Võib-olla see on kadedus, aga pigem tundsin ma seda, et pole mõtet võtta väljakutseid vastu, sest ma tõenäoliselt ei saa sellega kuigi hästi hakkama ja lõppeks tunnustatakse ju ikkagi tulemust. Ja olgem ausad, see ka ju loeb. Minu isiklikud ponnistused on võib-olla kasulikud mulle, aga kui teised sellest kasu ei saa, siis sinna see jääbki.

Aga jah, minu sügavuti minemised vist ei tasu end ära. Ma ei ole päris kindel, kas see närvikulu oli seda B-d väärt. Või seda, et ma nüüd "nii palju targemaks" sain. Ma olen see potentsiaali tüpaaž. See, kellel alati on potentsiaali, aga seda avaldumas ei nähta. Tüütu. Ma ei viitsi see enam olla.

Muidu sain alles täna aru, et mulle meeldib laval olla see teisejärguline tantsija. Pärast K tööd kuulsin palju tagasisidet ja mind pandi tähele, no suht raske oli seal minust mööda vaadata. Aga jah, R töö puhul keegi mulle isiklikult ei tulnud midagi ütlema. Alguses ma mõtlesin, et ju ma siis ei ole suurem asi tantsija, aga ma arvan, et ma olen seal lihtsalt nii teisejärguline, et mulle ei tuldagi midagi ütlema. Ja mulle meeldib see. Võinoh, ma ei saa öelda, et ma päris korde tahan kogu aeg olla, aga ma tõesti tundsin ennast R töös hästi just sellepärast, et ma ei olnud esireas või mingi eriline tegelane. Ma olin tegelane, mul oli oma roll, aga ma sain rahulikult seal teises reas tantsida. Ja kui ma K töös ka teisejärguliseks tegelaseks muutusin, siis see oli ka ok, aga kuna tal nii vähe tegelasi oli, siis ma ikkagi sain suurema tähelepanu osaliseks kui R töös.

Kõrvalosad on mõnusad. Äkki sellepärast mul ongi alati sellised parimad sõbrannad, sest ma ei oska peategelane olla??? Uaou, selline psühhoanalüüsi plahvatus oli praegu.

-----

Pean selle ikkagi ära märkima, et Kevade pere on nii armas. Eile tuli seesmiselt tühjana koju ja avastasin H ja K õuest õhtust söömas. Võtsin veini ja ühinesin nendega. Õhtu lõpuks olime joonud ära kaks veini ja kaks šampat, ja kõike vaheldumisi. Hommikul saime köögis jälle kokku ja kõik oli hästi. Täna päevitasime M ja K-ga ja linnud armatsesid meie aias.

Sain seminaritöö retsensiooni kätte.
Käed värisevad.

Ma loodan, et inimestele ikka meeldib.

kui pind ära kaob, jääb üle ainult luua

Ise kirjutasin, et lähtun sellest. Lähtu siis! Ühesõnaga, olgugi, et lõpetamine tõelise niidi otsas on ja endiselt väga aegsasti edasi jõuan tuleb mõelda positiivselt. Tegelikult lugesin üht blogi, milles üks neiu kirjeldas oma hetke olukorda ja seal oli jube palju temast endast. Iseenesest väga kihvtilt ja selliselt "fak iuu, maailm" - stiilis kirjutatud. Aga tundus nagu selles peas ei ole üldse vaikust ja ühtlasi ruumi millelegi muule kui oma tunnetele.

Ma vaatasin nagu peeglisse kui ma seda lugesin.

------

Eile hakkasime seda treilerit kokku monteerima ja M küsis, et kuidas see muusika tehti. Ütlesin, et A tegi salvestuse.
"40 minutit pikka salvestuse?"
 "Jajah, ta ise mängis kõik osad sisse ja puha. Ütlesin küll, et võib panna luupima, aga ta oli, et ei, ei, ei, sellel ei ole hingamist. Nii ta siis mängis kõik osad sisse ja pani kokku."

Alles siis ma sain aru, kui palju tegelikult A oli teinud. Ma olin terve aeg jagelenud, et saaks selle õige asja kätte ja kordagi ei mõelnud ma, et tõesti tüüp tegi mulle ju 20 minutilisi teoseid. Päris äge. Veidi on selline tunne, et ükskõik, mis siit edasi tuleb, kuhu ma ka oma elus ei jõuaks, see võimalus luua koos teiste inimestega, on olnud ikka päris võimas. Mul kuidagi sattus seekord väga huvitav seltskond, kõik väga omaette tüübid. Ma olen tänulik.

-------

Nii et töölE, tÖÖle, TÖÖLE! Ja kui miski ei toimi, siis miski ikka toimib!
Ja olgem ausad, ma olen oma elus käinud sütel, Iraagis hääletanud, elanud 12 päeva hašši vahendajate juures, skvattinud kaks ööd suvalist aeda Marokos ja seejärel turisti politsei poolt ära aetud, Iraanis viina ja viskit joonud ja noormehega kikapuud tantsinud (seal keelatud tegevused), Palestiinas pisargaasi eest ära jooksnud ning Jordaanias taksojuhiga vaielnud peaaegu kaklemiseni.
Lõpetamine selles valguses.... ?