Pisarad mu toidus

Eile jäin Tallinna J-i poole. Hoidsin küüslauke ninas kuni nina kipitama hakkas. Ühtlasi sain eile teada, et nüüd on siis mu onu V surnud.

Pidu enne Meeletut

Terve teisipäeva mu kõht valutas M-i sünnipäeval joodud alkoholist. Nüüd tuleb küll pikem paus igasugusesse joomisesse. Eriti, kuna rikun igakord oma mainet kui natuke rohkem vallatlen. Mõned näited:

Tegime M-le neid kartuleid ja kuidagi loomulikult hakkasin mina nendega K ja M-i pool mässama. Samal ajal muidugimõista lürpisin oma jooki. Kontrollisin siis ma ei tea mitmendat plaaditäit kartuleid, kui põletasin oma käe ära. Kuidas? Noh, vasaku käega avasin ahju ukse ja hoidsin sellest kinni ja parema käega segasin kartuleid. Vasaku käe üle kaotasin ilmselgelt kontrolli.

Algul mulle tundus, et pole hullu midagi, aga siis hakkas see põletus tunda andma. Kui ma siis oma joogi käe vastas üles olin soojendanud, küsisin M-lt jääd või midagi seesugust. Ta andis mulle külmutatud aedviljad.

Istusin köögi põrandale ja hoidsin aedvilju käe vastas, kuni üks hetk pudenes kogu selle koti sisu ehk väiksed herned ja oad jne põrandale. Köögis istus loomulikult kolmas ja neljas kursus, kuskilt tuli sõbralik soovitus, et pane aedviljad koti tagasi, käivad küll.

Ja siis muidugi suitsetamine. Kardan sellest nii hirmsasti sõltuvusse jääda, et ma arvan, et iga sigaret on tegelikult minust tugevam. Nagu ikka sellistes olukordades, tekkis mul ka seekord himu ja palusin H-lt mahvi. H on siis neljanda kursuse tantsija, kellega ma alles see õppeaasta tutvusin, ta on tore. Suitsetati köögis pea aknast väljas ja noh, ma siis ka tõmbasin paar mahvi ja mõtlesin, et annan H-le ta sigareti tagasi, kui järsku oli see sigaret maas muru sees.

Õnneks oli paar ühist piinlikkushetke veel. Nimelt, hakkasid mõned neljandikud ja kolmandikud koju minema kui me neid K ja M-ga saatma asusime. See nägi välja nii: seisime kolmekesi reas ja tegime kätega lainetust. Igaüks ütles: "Tsau, tsau!" kui tema kord oli. Seisime seal ikka oma viis minutit.

Loomulikult ka meie R-lt õpitud kontaktjämm ehk põrandal ja üksteise otsas aelemine. Õnneks ei teinud ma seda pikalt.

Lõpuks sai ka koju mindud.

Meeletust nii palju, et ma olin üllatunud kui palju üht autorit võib teosest läbi kumada. Ja mulle tohutult meeldis see linnu imitatsioon, see oli kuidagi nii ehe, nagu ta olekski ise seesama lind.

----

Eilne proov tegi mind jälle kurvaks ja täna sain aru, et ma ei peaks praegu oma kahekümnendate algul õppima pedagoogilisi aineid. Üldse tahaks kooli pooleli jätta ja teha ma-ei-tea-mida.

Kooritud ja koorimata ahjukartulid

Meie kursuse lahkhelid. M-l oli laupäeval sünnipäev ja kuskil peol sai kokkulepitud, et see aasta kinke ei tee, aga peo korraldavad teised. Ja siis kui täna kõik avastasid/kuulsid (sest neid parasjagu eelmisel peol ei olnud või olid liiga purjus, et mäletada, või läksid varem ära), et nad peavad miskit tegema, hakkas hull vingumine pihta.

Me ei suutnud kokku leppida, kas ahjukartulid peaksid olema kooritud või koorimata ja nii me teemegi neid kaht tüüpi.

Täna lõin oma käe vastu kontsa ära ja see läks pisut paiste. Elu on täis üllatusi!

Bussi wifi

Esmaspäevahommikused bussijuhid on toredad. Eelmine kord sain hilinenult ilma igasuguse noomituseta veel peale. Lisaks rääkis tore mees, et soodustused on nüüd teistsugused:

"Kas te teate, et enam ei loe, kas sa oled üliõpilane? Nüüd kehtivad soodustused noorele alla 26aastastele."

Ja tänaselt bussijuhilt:

"Proovige internetti ka. Mul on see modem nüüd. Proovige, kas töötab."

Täitsa töötab. Aitäh, bussijuhid!

Aga muidu. Noh, mu onul on vähk meeletult kaugele arenenud. Arstid jätavad praegu ravi pooleli, sest tema organism ei pea vastu. Kui ma oma isale mainisin alternatiivravi, oli ta sellele totaalselt vastu. Onu tahab jääda Soome, kuigi minu meelest on lähedaste keskel parem olla, aga, et ta oma naisest on lahutanud ja üks tütardest kavatseb Inglismaale õppima minna, siis saan temast aru. See kõik on üsna nukker.

Kuidagi vist on nii, et need pereasjad tekivad, kui sul parajasti on kõige rohkem teha. Lisaks, langevad mul etenduste ajaks ka arvestused ja vähemalt üks eksam, olgugi, et ma võin selle ka jaanuaris teha, mida ma täiesti kaalun. Sain ka teada, et etendused on keskpäeval, mis on natuke nõme ja mistõttu ilmselt väheneb mu sõprade hulk publikus.
Eneseusu kaotamisest ja enesehinnangu langemisest ma kuigi palju ei räägiks, aga mainiks küll.

Eelmise aastaga on veel teisiti see, et J ärkab koos minuga ja viib mind hommikuti bussi peale. Vähemasti tegi ta seda eelmine kord ja täna. K ütles selle peale:

"Sul on nii hea, J ei pea üldse palju tegema, et sind rõõmustada."

Ta on teinud päris palju. Ta tegi mu arvuti korda. Kuigi see on lihtsalt tarbetu pahandamine, ei saa ma seda lugu jätta mainimata. Nimelt, neljapäeval konspekteerisin pedagoogikat arvutisse, millel ei olnud akut taga, aga juhe sees. Loeng oli juba lõppemas, kui mu arvuti enne välja lülitamist veel mõned update'id suvatses teha. Väike Assu ei jõudnud kuigi kaugele, sest H LIHTSALT TÕMBAS JUHTME VÄLJA! ! Ilmnes, et see oli kellegi juhtme ees. Ja see on tegu, mida ma kunagi H-le ei suuda andestada. Ta pole veel andestust palunud ja seda pole tarviski, sest ma lihtsalt ei saa kunagi üle sellisest käitumisest minu ja mu arvuti vastu.

Mis siis sai väiksest Assust? Noh, esialgu ei teadnud ma midagi, mis temaga juhtunud oli, aga kui ma toosama õhtu proovisin koolis netti kasutada, ilmnes, et mu imeline Vista ei käivitu lihtsalt. Meister J mässas ja pärast minu suurt kurbust, taaskäivitas mu operatsioonisüsteemi.

Hea, et ma ikka Assut kasutada saan, ta näeb kena välja, aga ilma kasutusvõimaluseta on ta lihtsalt natuke liiga raske, et teda kaasas kanda.

Ja veel viimane uinak enne Viljandit...