In your face bitches, I did it with no hair!

"Kas ma võin su pluusi seljast võtta?"

 "Ei."

Trummipoiss kutsus välja ja poisid bussipeatuses

"Aga...mis sa täna õhtul teed?"

Isver, kas ta kutsub mind praegu välja...jeerum....ok, ütle midagi sellist, et ta kindlasti kutsuks..

"Ma ei tea, polnudki suurt midagi plaanis, mõtlesin raamatut lugeda või miskit."

Raamatut??? WTF? Tüdruk, sa ju ei loe raamatuid... Ok, jh see 11 minutit ja see Süüriat tutvustav teatmik..aga kammoon.

"Jajah, see on alati hea plaan. Noh, ma siis ei hakka sind täna kodust välja tirima, niikuinii varsti näeb."

No, hea töö tüdruk. Õnneks on temaga lihtne sidet hoida. Pealegi, pole ma päris kindel, kas mind tõmbas tema või pigem see, et esimest korda, keegi kutsus mind.

Samas, eks ma olen veidi lodevaks läinud, nii et läksin hoopis jooksma ja tegin veidi lihaseid.

Täna vabaka bussipeatuses oli kaks umbes 11aastast ja üks veidi vanem poiss. Need kaks väikest olid sellised tüüpilised ropusuuga noored poisis, aga see kolmas oli puseriti hammaste, rasvaste juuste, nokamütsi ja veidi hullumeelse pilguga. Ma tavaliselt ei karda igasugu tüüpe. Purjus tüübid, ülbed ossid - ma saan nendega üldjuhul hakkama. Kuigi jah, väiksed poisid on mind varemgi kiusanud, nende suhtes olen ikka valvel. Aga see tüüp oli kuidagi kummaline, kohe kui ma teda nägin, tundsin mingit alalhoiu instinkti iseendas.

Vaatasin siis, et mis sel putkal ka pakkuda on. Poisid seisid mu selja taga. Üks hetk kuulsin seda vanemat ütlemas teistele midagi. Vist: "vaadake seda" või "oota" midagi sellist. Ja siis putka klaasi peegelduselt nägin, kuidas see kahtlane tüüp hakkas mulle selja tagant lähenema, hoides rullitud ajakirja minu poole. Ma hakkasin nii kartma, et ta teeb midagi. Ma arvasin, et ta teeb mingit nalja, poisid ju ikka näitavad üksteisele kui osavad nad on ja tihti teevad nad seda teiste kiusamise arvelt.

Igal juhul, keerasin tema poole ja ütlesin: "Kui sa teed midagi, siis ma löön sind!"

Tüüp pööras end sujuvalt putka poole ja vastas kohmetult: "Miks sa arvad, et ma midagi teen..."

Läksin teisele poole putkat bussi ootama ja rohkem me ei suhelnud.

Ma ei tea, kust see lause tuli. Ma lihtsalt tundsin sellist hirmu, arvatavasti ma oleks teda ka löönud, kui ta oleks midagi teinud, ja sellest oleks tekkinud mingi rõve olukord tänaval, kus poisid mind kiusavad ja teised suvalt mööda kõnnivad. Ma tõesti kartsin, et midagi sellist juhtub ja kui ma pöörasin, olin ka valmis võitluseks, ma ei kujuta ette, milliseks võitluseks aga valmis ma olin. Igal juhul pääsesin, tüüp vist ehmatas mu reaktsioonist ära.

Ma ei tea, kust minus see julmus tuleb. Võib-olla on see seotud selle hapra õrnusega, mida ma iga hinnaga üritan säilitada. Ja äkki siis ongi nii, et seda õrnust see julmus kaitseb või selleks ta peabki olema, et õrnus saaks olla. No, kui uskuda, et maailm on duaalne. Ja et inimesel on mingi olemuslik algupära.

Märkus iseendale: Sõprus vajab rohkem kui armastus.

Tõenäoliselt jääb see mulle karmavõlaks ja mul oleks endal lihtsam elada, kui ma andestaks. Siiski jään ma kindlaks. Jah, ma tean, et andestamine on oluline. Aga siin on minu piir. Tähendab, mitte piir, aga ma siiski pean säilitama mingisuguse eneseväärikuse. Ma tean, et austust ei saa sundida, see peab tekkima. Ja ma olen valmis riskima, et seda austust ei tekigi, sest ma ei kavatse painduda. Veel mitte, selleks on vaja rohkemat.. Siis ongi põhjust uuesti sündida.

Tolmune nädalavahetus

Kiskusin emaga riidu. Sain aru kuidas ma ruumis paiknen.
Võib-olla on tal õigus, et ma olen liiga väljapoole.

Oleks tahtnud kingaga visata neid õnnelikke.

Tuleb välja, et ma olen täiesti ennatlikult arvanud, et pärast pikaajalist intiimset suhet võiks selle inimesega olla midagi enamat kui tere-tuttav. Nagu ikka.

Ja kuigi see kott on mu toanurgas, ei usu ma, et me homme kohtume. Võib-olla ma kardan, võib-olla ma ei taha uskuda, sest ma kardan, aga täiesti põhjendatult. Siiani pole ta veel ühtki oma lubadust täitnud.

Aga ma sain kaks uut sõpra. Lapselikud. Ma olin juba ära unustamas seda osa endas.

Päikeseline Tallinn

....aga kodune Viljandi.
Hommik kella 5-st on olnud hea. Viljandis sadas vihma. Sain kingad jalga panna.
Lugesin veel dekonstruktsioonist ja feminismist.
Eksami sain A.
Seekord oli see ikka tõeline müstika.
Või siis olen suutnud õppejõus tekitada mingisuguse sümpaatia. Usalduse, et ma mõtlen.
Igal juhul on see huvitav, sest eile samal ajal ei olnud ma materjali läbi töötanud. Muidugi, kallid korterikaaslased ja R aitasid, kuigi isiklike huve silmas pidades.

Kahe aastaga on Viljandist saanud minu kodu.

Illusioon

....armastus. Või armumine, või mis iganes see ka ei oleks. Ma igatahes kahtlustan, et kõik need tunded on puhas illusioon.

Või ma ei ole mitte kunagi tõesliselt armunud olnud....

aga siis see on ju ikkagi illusioon, ja mul on õigus...

Illusioon.

Kallusioon.

Kas see on üldse sõna?

Kas see on üldse oluline?

On see illusioon või mitte.

Keegi teab, kas keha saab usaldada?

Ja mis see tants siis ikkagi on?

Liigutuste kombinatsioon....või liikumine....või....?

Või on see hoopis illusioon sellest, mida teine teeb?

Aeglane armastus

Kes kannatab, see kaua elab.
Kes kannatab, see kaua elab.
Kes kannatab, see kaua elab.
Kes kannatab, see kaua elab.
Kes kannatab, see kaua elab.

Persse küll! Ära mõtle poistest! Õpi parem filosoofiat!

Täna lõin oma pea vastu maad ära.

Kumiseb

Siis kui miski ei taha minna nii nagu võiks

Järjekordne märkus iseendale, mida ma niikuinii olulistel hetkedel ei loe. Aga äkki siiski loen.

Igal juhul, uksuda ja loota tasub, sest tuleb ikka mingi hetk, kus saatus sind soosib. Isegi, kui sellele hetkele järgneb ka rodu ebaõnnestumisi, siis tea, et kasvõi korraks neid siiski tekib. 

See inimeseks olemine on ikka päris raske. Äkki ma olin eelmises elus mingi loom..