See kevadine päike

Alati sellisel ajal tekitab päike minus tunde, et peaks nüüd kohe tuhatnelja ajama panema ja mitte kunagi tagasi tulema. Vähemalt Viljandi peatuse mööda laskma ja Valgasse sõitma. 

Huvitav, kui palju kordi ma jõuan seda päikest niiviisi tervitada.

Pool aastat vana sõnum

Sain täna M-lt sms-i, mille ta saatis mulle juuli algul Armeenias.
Söögiisu on taltsutamatu, aga vähemalt ei söö ma suhkrut, ei joo piima ega kohvi.

Mul läheb

On palju, mida ma toitumisest ei tea. Ma arvan, et nii kaua kuni ma ei oska õigesti toituda, ei tunne ma end ka tegelikult.

Samas, ma ei tea kui hästi me ennast tundma peaksime. Ma tunnen end hästi. Kuidas sa ennast tunned? Kui ma tunnen end halvasti, kas see siis viitab sellele, et ma eriti ei taju iseennast? Kas siis enese hästi tundmine on enese täielik tunnetamine antud situatsioonis? Ja mis küsimus on üldse: "Kuidas sa ennast tunned?"

Või

"Kuidas läheb?"

Ümber nurga läheb. Tunnen end siniselt.

Neile küsimustele on järjest raskem vastata. Kuigi ma ise ka küsin niimoodi. Äkki peaks endalt seda rohkem küsima.. Kuidas mul läheb?

http://www.youtube.com/watch?v=l6STylSMpVA

Raamat

Meie häält hakkab koolitama üks tähtis teatrimees, kes ei talu nuttu ja suitsetavaid naisi. Esimeseks tunniks palus ta otsida meil luuletused. Et üks autoritest oli J.V. siis haarasin raamatukogus selle sama seeria, mille eelmine kord. Tegin  kodus kaane lahti ja sealt vaatas vastu mu pilt ja kalender. Ma võtsin täpselt sama raamatu.

22

Sünnipäevad on täiega vahvad. Juba teist aastat järjest saadab M mulle palavate õnnesoovidega sõnumi päev varem. I, K ja O-le ma juba ütlesin, et nad võivad mu sünnipäeva tulla tähistama nagu tavaliselt neljandal. 

Isa saatis kell kuus hommikul sõnumi, mis on armas, sest kui paljude sünnipäevad meil ikka meeyles on kohe pärast ärkamist. Teine oli mu ema, kes kinkis mulle nii hea tee. Minu meelest mida aeg edasi, seda paremaid kinke ema mulle teeb. 

Ja siis veel sõnumid ja fb seinapostitused. Nii lahe, mingid suht random inimesed postitavad sinna. See teeb tuju nii mõnusaks. Ma ei ole sellele üldse nii suurt tähelepanu pööranud, aga ikka päris vahva on saada õnnitlusi inimestelt, kellega nii tihedalt ei suhtle.

Eile nägin oma klassiõde lapsega. Muidu K nagu K ikka, aga lapsevankriga. Ja seal sees oli tema laps. 

Kaksteist tundi veel seda päeva..

Tere Prantsusmaa!

Kõik, kes me jäime nüüdseks jaanuari lõpu improtundidesse, saame kevadel Prantsusmaale. Jee! Mõtteis pakime juba asju. L ütles, et aprillis on seal juba suht suvi. Nii et kingad kaasa.

Käisin täna emaga pimedate näitusel. Ma ei olegi vist varem tähele pannud kui palju müra meie ümber on. Nii mõnus oli vaadata silmad pärani, aga mitte midagi näha. Helitu näitus võiks ka olla. 

Muideks, kui on vaja end natuke piinlikesse olukordadesse panna, siis ma võin jagada nippe. Tuleb kutsuda endaga kinno keegi, keda eriti ei tunne ja kelle maitset üldse ei tea. Film võiks olla selline äärmusse langev, ei mingit hollika jama, et terve aja säiliks mõte, huvitav, kuidas ta sellesse suhtub. Siis tuleks teha veidra ajastusega jalutuskäik ja koju ära minna. Peaaegu nagu kohting, aga soovi kedagi sebida ei ole. Kellelgi ei ole. Eriti lahe on siis, kui tüübile sõidavad mingid vene jorsid tänava peal sisse ja tüüp vihastab nii, et peaaegu tekib kaklus. Sellistes olukordades suhtun ma meestesse alati nagu koertesse, kui omasid lähedal pole, ei lähe nad ka kaklema.