Pöördepunkt

Eelmine nädal jõudsid kohale N ja Nas lapsega. Tõid täiesti uue energia. May muutus ka aktiivsemaks ja hakkas rohkem korraldama. Ehmatasin esialgu ära, aga mu mõtetes miski muutus.

Ühtlasi on juba teist nädalat kestmas suvekool. Loomulikult on see totaalne improvisatsioon ja keegi täpselt ei tea, mis toimub. Kui M-ilt midagi küsida, siis praeguse seisuga ei oska ta öelda midagi selle kohta, millal miski toimub. Olgugi, et ta pani programmi paika. Võib-olla on asi selles,  et inimesed lubavad palju, aga kõige juures on alati üks insallah, olgugi, et nad seda välja ei ütle. Võib-olla neile meeldib improvisatsioon. Päris kindel ei ole, mismoodi pihta hakata.

Uus on ka see, et meil on nüüd kass, eestipärase nimega Nurr. Lapsed ahistavad ja täiskasvanud võitlevad samuti ta tähelepanu pärast. Mina eesotsas. Heameelega võtaks ta oma rännakutele kaasa.

Kuidagi on mul siinoleku ajal olnud tunne, et tulen siia veel tagasi. Siiani teadmata, mis põhjustel ma peaks tagasi tulema. Paljud välismaalased on jubedalt vaimustuses ja ei taha siit lahkuda, mul seda vaimustust ei ole olnud. Täna, aga miski muutus, alles nüüd saan aru kuivõrd hea see juhus oli. Hommikul läksid kõik mägedesse, et aga me olime eelmine õhtu tulnud pulmast ja pärast seda olin veel üleval olnud, siis loomulikult olin hommikul hilise ärkamisega ja magasin matka maha.

Istusime M-iga väljas sohval ja nautisime kohvihõngulist vaikust, kui May ütles, et kui kolmas autist tuleb, siis ta tahab, et ma tantsiksin nendega. Olin ikka muidugi pisut närvis, sest mu ainukesed kokkupuuted autistidega ongi olnud siin ja tegelikult mul pole õrna aimugi, kuidas või mida selliste lastega teha tuleb. May andis mulle struktuuri: tantsi, imiteeri, tantsi. Mul pole enam sõnu kirjeldamaks seda tundi. May küsis kuidagi professionaalselt: "How was it in your opinion?"

Ainus, mis ma talle oskasin too hetk vastata oli: "I had so much fun."

Täiesti tõsimeeli. Loomulikult see oli keeruline ja vahepeal said ideed täiesti otsa. Ma polnud üldse kindel, et kas ma sain õigesti aru neist lastest. Kahega neist tekkis mul kontakt. Tegelikult tekkis kolmandaga ka  kontakt, aga harva ja ainult hetkeks. Kavatsen nüüd veel Mayga edasi töötada. Ta oli väga rahul ja mind ennast huvitab, et kuidas mul endal huvi selle vastu püsib.

Tagurpidi kultuurišokk

K tuli mulle külla. Juba teisipäeval. Esimesel päeval viisime ta siis kohe Surnumere äärde. Öösel. Niimoodi, et tähed olid taevas ja me hulpisime seal keset pimedust. Teisel kaldal oli tuledes Jordaania. Vaatasin sinna ja mõtlesin, et kus oli see koht, kus me 2 aastat tagasi Surnumerre läksime. Tookord oli see hulpimine hoopis teine kogemus. Jõudsime sinna öösel ja palavus oli meeletu. Hääletasime mingite tüüpide peale, kes väga inglise keelt ei rääkinud, aga mõistsime, et me kõik soovisime ujuma minna. Nad võtsid meid kaasa kuumaveeallikatesse. Kui nüüd järgi mõelda, siis see on üpris kummaline, et suure palavusega mindi kuumaveeallikatesse.
Kõik oli üpris kahtlane ja mäletan, et terve see päev olin veidi hirmunud olnud. Meil polnud kuidagi hääletamisega vedanud ja mõte, et me jääme terveks päevaks kohta, kus juba öösel on keeruline hingata, ei tekitanud just suuremat turvatunnet.

Tee äärest leidsime ühe poepidaja, kelle leti juurde oma telgi püsti panime. Vaatamata keelebarjäärile suutsime teineteisest aru saada ja ta lubas meil sinna jääda. Hommikul, kui päike oli äsja tõusnud, aga veel sinna kaldale ei paistnud, ärkasime üles ja läksime käpelt hulpima. Heatahtlik poemüüja tuli meiega kaasa ja näitas kohalike nippe. Määrisime kokku ennast mudaga ja isegi allikas oli, kus sai kõik soola ja muda maha pestud. Kõik spaa põhielemendid olid olemas. Aga teised seal tee ääres hakkasid juba robustseks muutuma ja päike hakkas lähenema, nii et kiirelt sai sealt minema hääletatud.

Mäletan, et tookord sai vaadatud ka seda müstilist Palestiinat. Tookord ei suutnud ma isegi ette kujutada, et üks päev siin võin olla.

Reedel läksime Jeruusalemma. K tahtis ja eks minulgi oli ammu aeg seda linna avastada. Diivanivõõrustajate lehelt leidsime hipid, kes olid nõus meile peavarju pakkuma. Kõik oli väga tore ja viisakas kuni küsiti, et mis me siinmail teeme. M-iga vahetasime mõned mitmemõttelised pilgud ja otsustasime siiski riskida. Ok, võib-olla mina otsustasin riskida. Olid nad siiski ju hipid ja neil ei saanud ju miskit selle vastu olla. Rääkisime siis ausalt, et töötame Ramallah's vabatahtlikena. Kui hipid kuulsid, et tantsu õpetan, olid nad veidi üllatunud, et siinpool tegeletakse tantsuga. Seletasin, et neil on tegelikult üpris tugev tantsuskeene, et iga aasta toimub kaasaegse tantsu festival ja nad on igavesti usinad tantsima. Tegelikult on see üpris veider, et nad ei tea, mis nende kõrval toimub või isegi see, et nad sinna reisida ei saa. Nad muidugi seletasid, et neile araabia keelt ei õpetata, sest ei taheta, et nad omavahel suhtleksid.
Ma olen siin mõelnud, et kui luua samasugune sild iisraellaste ja palestiinlaste vahel nagu seda on "Israel loves Iran", siis kas see ei aitaks leevendada mõningaid probleeme.

Tookord Jeruusalemmas sai mindud kontserdile. Väga lahe kontsert oli. Selline hipimaiguga. Midagi sellist, mis peaks mulle muidu väga meeldima. K oli muidugi sillas, sest see eurobänd esines ka seal. Kuigi muusika ja atmosfäär olid väga mõnusad, olin teatavas šokis. Pilgu lõi kuidagi teistsuguseks. Ikkagi kuu aega Läänekaldal viibimist sööb teatud määral ajju ja siis muutuvad sellised vanasti lihtsalt aktsepeeritavad asjad raskesti seeditavaks. Üritasin leida kohta, kus istuda ja lihtsalt olla. Selline veider, pilves tunne oli. Ei osanudki midagi mõelda või arvata.

Tagantjärgi jutud ja mõned arusaamised

Senistest tegemistest nii palju, et lisaks tundidele, mis ma ODT-s annan andsin kahe peale ka kaks tundi Palestiina tsirkuse kooli treeneritele. Mul on tegelikult jube kahju, et ma ei saagi üksinda seal tundi läbi viia, sest mul on hingel ikka üks korralik kontaktimpro tund, mille jaoks on sealsete õpilaste puhul tegemist väga sobiliku publikuga. Aga see selleks.

Nädal aega tagasi lõppes siin muusikafestival Music without Borders, mille eestvedajaks oli ODT. Tutvusime ka M-iga mõne muusikuga nende hulgast ja pidime nendega koos veidike reisima. Aga ei juhtunud seda mitte. Paar piinlikku olukorda ja me lõpuks otsustasime, et selmet jääda veel üheks päevaks teatrisse kükitama, lähme parem Tel Avivi. Randa jõudsime liiga hilja ja teel oli veel igasugu ebaõnnestumisi, lõppedes sellega, et peaaegu poleks ööseks Ramallah'ssegi jõudnud.

Sealt edasi läks küllaltki vaikne elu teatris. Neljapäeva õhtul aga läksime välja. Esimest korda siin päriselt peole. J, Austriast pärit vabatahtlik, kes samuti tantsu õpetas, lahkus laupäeval ja siis koos tema ja tsirkuse poistega saigi veidi pidutsetud. Pidutsemiseks väga mõnus seltskond: tantsida oskasid ja tahtsid ja laua taga ei jäänud ka hätta. Meile näidati vist kõik baastrikid müntidega ära.
Tähelepanu oli ka. Olin end uuesti tantsuplatsile vedanud kui üks meesterahvas mu ees ümber keeras ja hakkas rääkima. Mul võttis aega enne kui aru sain, mis toimub. Mees märkas mu hämmeldust ja vabandas ja uuris, et millega ma tegelen siin Ramallah's. Isegi huvitavat juttu ajas, aga mul polnud üldse isu kuulata ja ma kartsin temaga pikalt vestlema jäämist või tantsimist. Hiljem istus toosama mees mu kõrvale vabale toolile ja rääkis, et on iseõppinud derviš. Ja nüüd te kindlasti küsite, et miks ma temaga siis kontakte ei vahetanud. Ok, võib-olla ei küsi ka, sest vist enamik isegi ei tea, et mind natuke huvitab see. Aga ma siiski vastan minu oletatud küsimusele. Teate, ma olen õppinud, et siin on asjadel tihtilugu suuremad nimetused kui tegelikult teod nende taga ja vot too hetk mul ei tekkinud seda usaldust või entusiasmi, et oleks võinud temalt selle kohta rohkem pärida. Ja sinna see jäi.

Arusaamistest nii palju, et ma tulin siia N sõnad peas kumisemas, et liiga kergesti hinnanguid anda ei tasu. Muidugi läheb see mul meelest ära ja siin olles olen aru saanud, et tegelikult pole ma sugugi nii avatud mõtlemisega kui ma olen arvanud. Ma ei oska sellele tundele täpset selgitust anda. Aeg-ajalt siiski taban end meenutamast N sõnu ja mõistan, et olen teinud oma keskkonnale ülekohut. Keeruline on aru saada inimeste omavahelistest suhetest (eks, see keelebarjäär aita kõvasti kaasae) ja kuidas asjad täpselt toimivad. Mõned nädalad tagasi põrkasime J-iga väga kummalise asjaolu vastu. Hetkel pikemalt ei hakka seletama, aga ma natuke üllatusin selles, kuidas Mh meist kinni haarab. Ma tean küll, et tegemist on hea inimesega, aga see ja mittearusaamine, kuidas siin asjad tegelikult toimuvad, panid mind endasse tõmbuma.

Ma arvan, et on aeg oma väärtushinnangud üle vaadata.
Aitäh kuulamast!