Reede, 30. november 2012

Intensiivne igatsus

Et Hispaanias veedetud aeg ja üks inimene mulle nii inspireerivaks olid, siis otsustasin hakkata ennast ettevalmistuma järgmiseks reisiks. Ok, plaanis on teha juba väike reis juunis, aga see mis sügisel pärast seda tuleb, saab olema selline pikema ajalisem ja selleks ka ettevalmistus.

Esmalt tuleb peale panna Placebo, et masendus aina sügavamaks läheks.
Vabandust, see oli kerge eneseiroonia praegu.

Igal juhul, käisime täna R, A ja M-iga jalutamas ja kui R nutitelefon külmas ära suri, teadsin, mida ma jõuludeks ja sünnipäevaks soovin. Sellist hea korpusega telefoni, nagu mul vanasti oli, midagi, mis kannataks igasugu jama ja oleks piisavalt lihtne.
Asjadest veel olen ma mõelnud fotoka peale, aga sellega on see asi, et ma tahaks sellist, millega ma saaksin hästi hakkama, samas ei tohiks see olla liiga suur ega liiga aeganõudev. Nii, et ma ei ole kindel, kas ma endale fotoka hangin.

Pallid ma endale juba tegin. Nüüd tuleb lihtsalt harjutada. Õigus, kontaktikuul võiks ka olla. Aga alustame pallidest, vaatame kaugele ma jõuan.

Ja see nädalavahetus kavatsen veeta aega üksi kodus. Kool on laupäeval kinni ja majas vist ei ole ka kedagi. Ehk siis mina ja kitarr koos üürgame. Ja akordid tahan ka välja kirjutada või printida. Ma olen nii segaduses nüüd paberi kasutamisega. Ega ma ei ole kunagi armastanud seda üleliia kasutada, aga K ütles mulle alles hiljuti, et ühe A4 jaoks kulub 10 liitrit vett. Seda on ikka natuke liiga palju, et sinna oma akordid peale printida.
Ma tean, et ma võin mõndade asjadega suhteliselt liiale minna, aga ma ei saa sinna midagi parata. Kusjuures, kui ma veel põhikoolis ja gümnaasiumis käisin, siis mul pidevalt jäid järgi pooltühjad vihikud. Ma ei suutnud neid kuidagi ära visata ja siis ma kas lõikasin või võtsin klambrite vahelt välja kasutuskõlblikud lehed. 
Ahjaa, seda mõtlesin ka, et kas peaks rüperaal olema või mitte. Mõtlesin, et kuigi me oleme siin Eestis harjunud, et wifi on suht igalpool, siis tegelikult mujal maailmas ei ole see nii levinud. Palestiinas oli tegelikult suht paljudes kohtades. Igal juhul, netipunktid on ka olemas ja tegelikult kirjutamiseks võin ma kasutada päevikuid, mida saan koju saata. Sellepärast ma selle paberi pärast muretsengi nii väga, kuidagi palju läheb vaja. Kui muidugi taastöödeldud...

Aga muidu on palju kurbust ja ängi esile tulnud. Võib-olla sellepärast, et mul endal on sees see ja siis ma märkan seda ka teistes. Tugevatel inimestel on ka raske, nemad ka igatsevad. Seda on päris selline kurb näha, sest ma tean, et kui niisugustel inimestel on mure, siis see kipub olema suht keeruline. Võinoh, minu jaoks.

Ja astroloogiat hakkasin ka veidi uurima. Tähendab, pätsasin emalt ühe raamatu ja nüüd loen seda.

Päris hästi lõpetan seda kooli siin.

2 kommentaari:

  1. Läptop võib olla, sest kuigi ma usun suhtlemisse, tähendab selleta olemine vahel kuuetunniseid passimisi bussijaamdes, kuuetunniseid jalutuskäike linna otsa ja siis tagasi jnejnejne. Paberiarmastus saab tekkida vaid inimesel, kellel on sellele võimalik mõelda (anna andeks, aga see on umbes nii nagu Ingrid raha kokku hoiab: et kui kõik on sitasti, siis lubab ikka laristamist, aga kindlasti on minust ägedamaid inimesi) .. aga prindi oma lõputöö taaskasutvale?
    Miks Placebo? Kas unistamine vajab resentment'i?(ma ei tea, mis ssee eeestikeelne hea sõna on siia)

    VastaKustuta
  2. Ok, jaa! Rääkisime eile Krissuga ka, et läpakas ikkagi võiks olla, sest... oota, miks... Nojah, sinu põhjendused on ka piisavad, et hankida läpakat.
    resentment - kibestumine, vimm, käegalöömine, minnalaskmine..
    Ma ei olnud kindel, mida sa selle all mõtled, siis tõlkisin. Tead, mu ema ikka paneb kaarte vahel ja on üks ladumisviis, kus üks kaart tähistab hirme ja lootusi. Üks sama kaart, mis väljendab selle inimese, kellele laotakse, hirme ja lootusi. Ehk siis jaa, selleks, et unistada on vist vaja minna kuskile auku, kohta, kus pääseteed ei leia. Ahastamapanev situatsioon ja lootuskiir ka ei paista. Ok, natuke midagi paistab, aga see on nii kaugel ja tundub pea võimatu selleni jõuda.

    Sa avasid oma küsimusega pandora laeka.

    Tead, see on hetk kui soovid kogu hingest, et aeg peatuks. Kui kõik esmatarvilik on tehtud, aga puhata veel ei saa, sest et kohe pead uuesti rattasse hüppama. Mäletan kunagi esimesel kursusel istusin sellisel momendil ahjusuu ees ja jälgisin hõõguvaid söetükke. Ma ei oodanud, et leek kustuks, ma oleks ma ei tea mida andnud, et see leek oleks seal püsinud, et aeg oleks peatunud.
    Sel hetkel ma kuulan alati sellist nukrat masendavat muusikat, sest millegipärast ta läheb hinge ja tuletab kummalisel kombel meelde, et jaa, praegu on nii ja paremaks ei lähe nii pea, aga sul on unistused, mille nimel töötada ja ürita lihtsalt kogu see eesseisev jama enese jaoks võimalikult hästi läbida.
    Ja nüüd mine keeda oma makarone, sest söök teeb head.

    VastaKustuta