Haige ja ma ei tea, see kool ei aita ikka üldse

Uu, eile oli siis esimene päev koolis ja mul oli ainult üks tund. Üritasin siis sellele õppejõule seletada, et mul selg jama ja ma ei saa painutada, nii et ma ei tea, kui palju ma kaasa saan teha. Ja ta muidugi ütles, et ise vaata, tunneta. Juba soojendust ei tohtinud ma kaasa teha. Tunni lõpus veel pahandas, et puudujad peavad järjekorra endale ise omast ajast selgeks tegema. Järjekord?? Mida kuradit? Mis järjekord? Tüüp, see oli mu esimene päev tagasi koolis, ma ei võinud miskit tehagi. See ajas mind ikka nii närvi.

Aa, ja lisaks, ta on pede, eks. Muidugi ta pöörab poistele rohkem tähelepanu ja siis tunni lõpus küsis mu kursavennalt, et mis tal siis viga. Ja too rääkis, et mõlemad hamstringid on rebenenud. Ja siis õppejõud seletas pikalt, kuidas sellega ümber tuleb käia ja et äkki mu kursavend tuleb mõni esmaspäev tema juurde ja ta üritab kuidagi aidata. Minule ta küll personaalset abi ei pakkunud.

Ma lihtsalt olin täna nutu äärel kui seal tunnis jälle käisin. Tahtsin ka tantsida, aga ma ei võinud mitte midagi teha. Ma isegi ei julgenud. Pärast oligi selg jälle tagasi vajunud. Arst küll oli positiivne, et hakka vaikselt pihta ja nii paari kuu pärast saad juba korralikult teha. Ma pean kõigega otsast alustama. Ja koolis nad ju võtavad aina materjali juurde. Aaarrgghhh! Pole nagu kellegagi sellest rääkida ka, võinoh, ma vist nagu ei oska või miskit. Kellega ma üldse peaks vestlema? Ses suhtes, et kursuse juhendaja on iseenesest väga mõistlik, aga siiani on ta meist küllalt tublisti hoidunud, mul ei ole eriti tunnet, et võin tema juurde minna ja öelda, et kuule, ma tahaks rääkida. Noh, niikuinii pean rääkima, ta siiski annab mulle tundi, millest ma ka ilmselt osa ei saa võtta. Aga jah, siis ta ütleb, olks, ära tee või vaata ise kuidas saad.

pffhh...

kurk on ka valus.

raha on otsa saamas.

võib-olla on aeg üheks akadeemiliseks....

Harjutused

Ma võin juba liigutada.
Ideid lendab varukast, ilmselgelt on mul liiga vähe tegevust.

Reisile tahan ka minna... kui kaaslase vaid leiaks...

Üks saavutus ka. Nimelt, teate küll seda sõrmseongu seotust ajupoolkeradega. Kui paned käed sõrmseongusse ja peale jääb parem pöial, siis domineerib mõtlemises vasak ajupool ehk analüütiline mõtlemine. Kui peale jääb vasak pöial, siis domineerib mõtlemises parem ajupool ehk intuitiivne mõtlemine.
Mul jäi peale parem ja siis mõned kuud tagasi mõtlesin, et aga kui prooviks endale teistmoodi sisse harjutada. Et kas siis mu mõtlemine muutuks ka. Igatahes, hakkasin harjutama ja nüüd tuleb juba automaatselt vasak pöial peale, mugavam on.

Kas ma ka teisiti mõtlen...?

Unenägu ja lapse käed

Liigutamisest on nii palju möödas, et nägin täna unes tantsimist. Konkreetseid liigutusi ja loomulikult kursakaaslasi. Tegime isegi duetti ühe kursaõega. Tantsisime sealsamas mustas kastis, kus aeg-ajalt ikka tantsime.

K muidugi rääkis innukalt mu sünnipäeval, kuidas ükski tantsija, keda tema teab pole vigastusteta. Et ma parem juba mõelgu mingisugusele alternatiivile. Ma hakkasin seda mõtet lihtsalt blokkima. Sain ta peale isegi pahaseks, mida tema ka teadis. Viimasel ajal mind ajavad nii närvi inimesed, kes sunnivad mind mu ideedest kõrvale. Olgu, ma olen idealist ja maailmamuutmine ei ole lihtne. Arvatavasti see mul ei õnnestugi. Aga kammoon, ma pean vähemalt püüdma oma ideid teostada.
Ma ei taha lihtsalt alla anda ja miskit raha eest tegema hakkata. Kõik on võimalik. Mul on olemas ka üsna head võimalused, kui ma ei proovi, siis ma ei andestaks endale.

Balleti õppejõud ütles, et mul on lapse käed. Ma olen ise ka vaadanud, et nad on naljakad: pole naiselikud, aga mehelikud ka pole. Emal on samasugused. Ma ei tea, mismoodi ma nad siis naise käteks muudan. Tegelikult pole ma isegi kindel, kas ma tahan endale täiskasvanud käsi.

Meestemagnet

Hommikul sai veedetud paar tundi Nõmmel kohvikus kirjutades. Jõin teed ja täitsin oma päevikut kui kõrvallauas olev vanem härra hakkas minuga vestlema. Kell oli üksteist hommikul ja ta jõi oma sõbraga viina. Niimoodi viisakalt kohvikus. Andis mulle isegi oma visiitkaardi ja vabandas igati, et tal ainult vaimsed huvid. Pakkus suurest viisakusest mullegi pitsi, mille peale ütlesin, et minu jaoks on vara.

Hakkasin siis ka lahkuma ja härra tuli minu juurde, suudles mu kätt ja ütles:
 "Teis on nii palju sisemist ilu. Ma loodan, et kohtume veel."

Naeratasin ja ütlesin, et ehk tõesti kohtume.



Armastusest mõtlesin ka....


mnjah...
---
uus lemmik

?

Teadsin küll, et mul läheb nüüd raskeks. Aga et niipidi raskeks, seda ma poleks arvanudki.

Mõtlesin, et hakkaks kirjutama üht oma teekonda üles, aga ma ei tea kust alustada. Ses mõttes, et ma ei usu ettemääratusesse, aga tingimused teatud teed kõndimaks on täiesti olemas. Niisiis ei teagi ma kas alustada mõningatest mälestustest lapsepõlvest või konkreetsetest tõugetest.

Kummaline on ka see, et ma olin enne iseendale rohkem avatud kui praegu. Tuletab meelde seda kui ma natuke hapet tegin. Et ma seda nii vähe tegin siis see mõju nii võimas ei olnud, aga üks hetk ma juba vaikselt hakkasin kuulma miskit oma kuklas. Tahtsin veel kuulata ja aru saada, et mis helid need on, aga J ja P rääkisid terve aja ja siis ma ei kuulnudki.
Tahaks siiski teada, mis mu sees on, see tundub kuidagi värviline.

Kui elu sunnib mõtlema valikute üle

Käisin siis üle pika aja ühe seljaarsti juures. Muidugi oli tegemist sellise natuke soolapuhujaga, aga millegipärast ma arvasingi, et midagi sellist mul viga ongi. Mis siis seekord? Sopistunud disk. Ma ei tea kuidas see juhtus, mäletan ainult valu alaseljas ja kui katsusin siis oli konkreetselt üks lüli valulik.

Alles praegu hakkab kohale jõudma, et see võib-olla tähendabki eriala vahetust. Ma ei tea veel, pean uurima. Aga see on üsna masendav. Uskumatu, aga ma vist tõesti armastan tantsu.

...

Kui elu on muutunud nii põnevaks, et päevikust on saanud taas parim sõber.

Eile lõpuks sain siis ka M-iga kokku. Algul pidi V ka tulema, aga tuli hoopis K. Üritasime miskit heli M-i äsjasoetatud kitarrist välja saada, jõime veini ja hommikul vaatasime multikat, mille ajal M rõõmsalt magas. Kuulsin miskit huvitavat J-i kohta ja ei teadnudki, kas usaldada oma mitteniiusaldusväärset sõpra ja olla J-i peale pahane või usaldada J-i, kes mulle sugugi kõike ei usalda.

"Tore, et sa J-ist lahku läksid. Sobib sulle!"

Muidu on lõbus aga natuke libedal teel olen. Ei tohi mugavaks muutuda nii emotsionaalselt kui vaimselt. Ennast kaotada on väga suur oht.

"Sa oled nii ilus."