Antro, mu arm!

Viimased pool aastat on olnud vaimule väga kosutav. Alles nüüd tagasivaatavates ainetes ma hakkan mõistma, mismoodi mu mõtlemist on suunatud. Vahepeal on tunne, et ma olen saanud iseenda tagasi. Jah, meil on kultuurilised konstruktsioonid, jah, me oleme mõjutatud nende poolt - aga mina ise kannan ka kultuuri. Mina elan kultuurselt. Minul on väärtused, mis väljenduvad minu tegudes.

Tore on vahelduseks olla vaba iseenda lapsikust küsimusest, et kas see, mida ma teen, on ikka vääriline omama maailmas oma kohta. R just küsis minult seda, et kas omaenda fetišismiga tegelemine laval on õigustatud. Kusjuures ei ole. See iseenesest ei ole veel piisav. Keda peaks huvitama teise inimese fetišid? Meil kõigil on oma veidrusi, aga see ei tähenda, et see vääriks lavaaega. Miks peaks keegi tulema vaatama, kuidas sina ennast popstaariks tantsid?

Ja siin tulebki mängu inimene. Inimene ei allu alati nendele kultuurilistele konstruktsioonidele. Iha, tahe, hing, süda, vaim - see on uskumatu, aga 21. sajandil näen ma ennast nende sõnade juurde tagasi pöördumas. Täna loengus üks noormees rääkis, kuidas üksikvanema perest väiksest Eesti linnast tulles on võimalik jõuda haljale oksale. Ta pidas mingil määral oma edu aluseks just seda, et tal ei olnud mugavat turvatsooni, tal ei olnud võimalik jääda kinni kuhugi mugavasse positsiooni, sest tema positsioon ei olnud iseenesest mugav.
Mõtlesin selle peale kui olin loengust juba lahkunud. Mõtlesin enda peale, kes ma olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, käinud eliitkoolis ja omandan juba teist kõrgharidust. Kas ma olen mugav? Kas ma olen mugav, et minu ambitsioonid ei väljendu rahalis-lineaarses pürgimises, vaid vaimu ja keha kiht-kihilises kasvatamises? Või olen ma vale valiku teinud?
Ei. Ma olen teistsugune. Ma olen see inimtüüp, kes ilmselt ei rikastugi, ükskõik, missugune kehtiv ühiskondlik korraldus on. Aga see ei tee mind mugavaks ja minu valikuid valeks. Vaevalt suudaks see noormees mulle ausalt silma vaadata ja öelda, et pärast kaht edukat lavastuse välja toomist ja kolmas teel, olen teinud vale valiku. Ükski palganumber ei suuda pakkuda mulle seda, mida on pakkunud nende lavastuste tegemine ja tagasiside nende kohta. Ma olen ennast väljendanud laval. Ma olen teinud seda koostöös teiste inimestega ja teiste inimeste kaudu.

Ma ei saa ju öelda, et ma olen teinud valed valikud. See oleks minu enda suhtes ebaaus.

Kõigil vist tänapäeval on see üks või mitu laulu, mis jäävad hoidma mõnda mälestust või tunnet. Aastate möödudes, aga laul ununeb ja ega enam ei tahagi seda väga kuulata. Olukord on muutunud, nendel mälestustel ja tunnetel pole sinu elus kohta. Mitte, et tahaks unustada, lihtsalt ei jaksa enam igapäevaselt seda läbi elada või elus hoida.
Youtube aga peab meeles, et sa oled seda lugu kuulanud ja siis ta pakub sulle endiselt sama bändi lugusid, aga nüüd siis uusi. Huvi pärast paned selle uue loo peale ja meenub, kuidas kunagi tundus, et süda sureb sees ära ja järele jääb üksluine tuimus.

 

 

Siis aga viskad pilgu aknast välja ja mõistad, et sealt avaneb vaade, mida toona ei osanud ettegi kujutada. Mõistad, et ka vanad lemmikud lähevad edasi.

Jumal tänatud, et lähevad! Tekivad uued vormid ja iga päev lisad midagi uut oma isiklikku mandalasse. Nendel tagasivaate hetkedel näedki korraks oma vormi. Meenub 10 aasta tagune sina ja 5 aasta tagune sina ja kummalisel kombel on see 10 aasta tagune sina palju rohkem tänase sina sarnane. Sa julged unistada sarnaselt, sa tunned piinlikkust, aga ei püüa seda vältida, vaid sellega kuidagi toime tulla, nagu tegi seda 10 aasta tagune sina.

Mina olen

Mina olen Tuule Veski

Mu käed ulatuvad

Ei tea millest

Olen ma tean

Olen ainulaadne

Teist minusarnast

Ei ole

Mina olen

Ja see on mitte-kuhugi viiv tee

Kõnnin sellel vahel nukralt, vahel uhkelt

Muudkui satun otsa arusaamadele, et võib-olla teed ei olegi

Võib-olla ma tantsin ringis

Terve elu tantsin iseenda ümber

Iseenda sees pean siis need kõned, nagu Viiding mulle kunagi ütles

Kõned, mis kajavad suurelt ja võimsalt

Minu peas nagu otsatus koopas

Kuulevad neid ainult tõekspidamised

Vae-vae-vae-vaevatud on mu pea

Seal kõlavad suured filosoofid

Nietzche möirgab üliinimlikult

Hesse tuiab kummalistel tänavatel

Ma uskusin sellesse

Alles hiljaaegu mõistsin

Need on ju valged mehed

Kui nad räägivad inimesest, räägivad nad valgest mehest

Mina olen Tuule Veski ja ma pöörlen vilistades vastutuult

Uus põlvkond tantsijad - kas tõesti?

Igakord kui ma loen sõna materiaalselt, siis ma kardan, et seal on "i" asemel "j".

mühakas

Eile käisin siis Wang Li kontserdil. See võtab sõnatuks, hingetuks ja paneb tahtma rohkemat. Rohkemat iseendalt ja muusikalt mu ümber.

Mul hakkas aga kurb iseenda pärast. Seal oli nii palju tuttavaid inimesi, kellele ma oma magamatuses ja töölt tulnuna ei öelnud "tere". Nii palju inimesi, kelle nägemine tegi seest soojast, sest tuletas meelde, et mu reaalsus on alati konstrueeritud ja täiesti võimalik on, et kuskil keegi igapäev naeratab ja suhtleb oma naabriga.

Ja kahtlemata on võluv näha viimistletud inimlikkust. Wang Li puhul kõik need helid, mis muidu tulevad justkui pillimängule lisaks, muutusid pillimänguks iseeneses. Meil oli just "vägisi" juures see probleem, et tantsijad higistavad ja siis hallilt kostüümilt on näha higiplekid. Aga siis kui A seal oma soolot teeb ja see higi on tema kehal, siis see hakkab hoopis valgust peegeldama ja muudab vaatamise kogemust. See inimlikkuse viimistlemine on kuidagi palju paeluvam kui selle eemaldamine, mille tagajärjel muutub teos kliiniliseks.

Paabli puhul vaatasin muusikute/lauljate liikumist. Järeldusi on vast vara teha, aga Sillamaa paratamatult paistis silma kergusega. Tublit ma kahjuks nii palju ei jälginud, aga mul on kuri kahtlus, et temagi liikumine on pisut kergem. Aga võib-olla see on kõik indiviidis kinni ja mitte tema pillis.

troll inspireerib

Uaaa!

 "vägisi" tuleb juba kahe nädala pärast.

tegin ühes proovis pilte:

väga kreisi on. aega on nii hirmus vähe, et paneb küüsi närima. närvid ütlevad vaikselt üles. infot tuleb konstantselt filtreerida. mul siiski on heameel, et ma ei ole eliidis sees. mustamäe ja lasnamäe hoiavad mõneti elusana. ära muidugi ei ütleks väiksematest distantsidest, aga snobism minu puhul niikuinii ei toimiks.

sestap kilepükstega Uuskasutuskeskuse teenindaja toob Teie ette "vägisi". 11. 12. ja 17. veebruaril Tallinnas. 20. veebruaril Tartus. kergelt feminismimaiguline agressiivne tantsulavastus tõmbab endasse ja tundlikumalt tõmbab ehk pisaragi välja. nauditavat on, aga ainult nautimisega ei pääse. ja see olekski imelik kui ebamugav ei hakka.

jaa, meediakajastust ka:

http://opleht.ee/12828-koik-on-voimalik-vahemalt-laval/

"I quit!"

Vahel lihtsalt on väga raske olla analüüsiv inimene. Eesti keeles võiks olla mõtlemisele rohkem sünonüüme. Midagi sellist, mis kirjeldaks välist vaatlemist ja sisedialoogi samaaegselt. Meie keel jääb kängu, mitte sellepärast, et meil ei ole uute objektide jaoks uusi sõnu, aga ka meie sisemised protsessid on keerulisemaks muutunud ja nende kirjeldamisel oleks vaja pisut nüansi rohkemaid sõnu. See selleks.
Ma arvan, et nii mõnigi mu sõber tunneb aeg-ajalt seda, et saaks ainult mõistuse välja lülitada. Saaks niimoodi lihtsalt olla ja tegutseda, et analüüs ei hakkaks kohe pihta. Kusjuures kõike seda saab tegelikult harjutada, mille juures on muidugi oht, et tekib kujutelm, et me olemegi kõigest konstrueeritud olendid. Kõike saab kujundada. Hing läheb kaduma kuhugi kohustuste ja ootuste vahele. Eesmärk pühitseb abinõu. Aga kas vahendite valik määrab eesmärgi väärtuse?

See väljapääsmatu olukord, kus miski ei edene. Tahaks pageda, peitu pugeda ja võib-olla tulebki mingisugune sõltuvus, mis täidab seda tühimikku, kus enne asus hing. Parem oleks, et sa kunagi oma sõltuvusest teadlikuks ei saaks. Sellest vabanemine on niivõrd keeruline, et kui sa üks hetk selle ka saavutad, märkad ikkagi, et hinges on tühimik ja sa oled selle lihtsalt asendanud. Sellest järgmisest sõltuvusest välja tulek on aga juba palju keerulisem. Vot siis tahaks osata oma mõistust välja lülitada. See oleks kõige parem. Elada kartmata tagajärgi. Äkki siis ongi see hetk, kus sa mõistad, et oled olnud jällegi oma mugavuse ori ja ülejäänud maailma ausalt öeldes väga ei huvitagi sinu unistused.

Pohhui need unistused, igapäev on see, mis loeb. Rääkisin R-ga jällegi meelelahutuse kunsti vastanduse teemal. Õigemini ta tõdes, et tema leivaraha tuleb peamiselt meelelahutusest, aga võiks rohkem tulla kunstist. Mina iga natukese aja tagant mõtlen, et peaks sinna meelelahutusse minema, aga ma ei suuda. Küsimus ei ole mitte inimeste lõbustamises, aga selles, et ma pean seda tegema rohkem kui poolalasti, see on see, mida ei suuda. Kas ma olen õnnelik oma igapäevaelus? Ei. Aga palun paranda siis oma elu!

Siin ongi see, et mõtleva inimesena sa ei näe väga palju võimalusi. Ja kui päris sellist kutsumust või teisi pahviks ajavat andekust ei paista kuskil, siis on pisut keeruline. Milles sa alla annad? Võib-olla see ei olnudki tema puhul nii. Võib-olla oli seal nii palju muid olukordi, mida ma üldse ei tea. Ma õigupoolest ei tundnudki teda nii väga. Mul on ainult meeles, kuidas ta rääkis, et teatud meditatsiooni/manipulatsiooni tagajärjel sattus ta tagasi ema üsasse ja tundis seal, kuidas ta ema teda ei taha. Ta leidis selles põhjenduse oma terve elu saatnud süütundele. Oli kuidas oli, võib-olla see ei olnudki kõik nii otsene või tõene. Aga ma kujutan ette kuidas ta küllaltki rahulikult oma analüüsiga jõudis selle hetkeni, et ta viis ennast siit ära.

Millest ta üldse ilma jäi? Merest, mis on plastmassi täis, ja maast, kus loodust jääb üha vähemaks? Ühiskonnast, mis rajaneb üksteise ärakasutamisel? Kunstist, mis on sisutühi? Ma tahaks mõelda, et ta jäi ilma ühest arukast ja võimekast isiksusest, aga mulle tundub, et sellise isiksusega ei ole eriti midagi teha. Tasub olla veidike loll. Tasub mitte püüda aru saada iseendast ja enda ümber toimuvast. Lihtsalt sellepärast, et meil ei ole väärtushinnanguid. Me oleme tühikargajad. Kui mul ei oleks nii suurt respekti ema vastu, ma oleks ammu sama teinud. Mitte sellepärast, et elu nii halb on või et ma õnnelik ei suuda olla. See elu on lihtsalt nii väärtusetu.

Eks, ma ikka lootsin, et mul tekib veel võimalusi temaga vestelda.