Intensiivne igatsus

Et Hispaanias veedetud aeg ja üks inimene mulle nii inspireerivaks olid, siis otsustasin hakkata ennast ettevalmistuma järgmiseks reisiks. Ok, plaanis on teha juba väike reis juunis, aga see mis sügisel pärast seda tuleb, saab olema selline pikema ajalisem ja selleks ka ettevalmistus.

Esmalt tuleb peale panna Placebo, et masendus aina sügavamaks läheks.
Vabandust, see oli kerge eneseiroonia praegu.

Igal juhul, käisime täna R, A ja M-iga jalutamas ja kui R nutitelefon külmas ära suri, teadsin, mida ma jõuludeks ja sünnipäevaks soovin. Sellist hea korpusega telefoni, nagu mul vanasti oli, midagi, mis kannataks igasugu jama ja oleks piisavalt lihtne.
Asjadest veel olen ma mõelnud fotoka peale, aga sellega on see asi, et ma tahaks sellist, millega ma saaksin hästi hakkama, samas ei tohiks see olla liiga suur ega liiga aeganõudev. Nii, et ma ei ole kindel, kas ma endale fotoka hangin.

Pallid ma endale juba tegin. Nüüd tuleb lihtsalt harjutada. Õigus, kontaktikuul võiks ka olla. Aga alustame pallidest, vaatame kaugele ma jõuan.

Ja see nädalavahetus kavatsen veeta aega üksi kodus. Kool on laupäeval kinni ja majas vist ei ole ka kedagi. Ehk siis mina ja kitarr koos üürgame. Ja akordid tahan ka välja kirjutada või printida. Ma olen nii segaduses nüüd paberi kasutamisega. Ega ma ei ole kunagi armastanud seda üleliia kasutada, aga K ütles mulle alles hiljuti, et ühe A4 jaoks kulub 10 liitrit vett. Seda on ikka natuke liiga palju, et sinna oma akordid peale printida.
Ma tean, et ma võin mõndade asjadega suhteliselt liiale minna, aga ma ei saa sinna midagi parata. Kusjuures, kui ma veel põhikoolis ja gümnaasiumis käisin, siis mul pidevalt jäid järgi pooltühjad vihikud. Ma ei suutnud neid kuidagi ära visata ja siis ma kas lõikasin või võtsin klambrite vahelt välja kasutuskõlblikud lehed. 
Ahjaa, seda mõtlesin ka, et kas peaks rüperaal olema või mitte. Mõtlesin, et kuigi me oleme siin Eestis harjunud, et wifi on suht igalpool, siis tegelikult mujal maailmas ei ole see nii levinud. Palestiinas oli tegelikult suht paljudes kohtades. Igal juhul, netipunktid on ka olemas ja tegelikult kirjutamiseks võin ma kasutada päevikuid, mida saan koju saata. Sellepärast ma selle paberi pärast muretsengi nii väga, kuidagi palju läheb vaja. Kui muidugi taastöödeldud...

Aga muidu on palju kurbust ja ängi esile tulnud. Võib-olla sellepärast, et mul endal on sees see ja siis ma märkan seda ka teistes. Tugevatel inimestel on ka raske, nemad ka igatsevad. Seda on päris selline kurb näha, sest ma tean, et kui niisugustel inimestel on mure, siis see kipub olema suht keeruline. Võinoh, minu jaoks.

Ja astroloogiat hakkasin ka veidi uurima. Tähendab, pätsasin emalt ühe raamatu ja nüüd loen seda.

Päris hästi lõpetan seda kooli siin.

Hippieland

Nonih. Ma olen nüüd tagasi Eestis. Laupäeval jõudsin. Päike paistis nii ilusasti, seal kõrgel. Eestit kattis tihe pilvekiht, nagu lumi. Maandudes nägin kui hall kõik on. Kõik on nii hall siin.
Nii kurb oli lahkuda.
Nutsin.
Lennukis ja ema süles.

Igatsen.
Tagasi.
Rändama.
Vabadust.

Lihtsalt nii ilus oli.

Üks päev ärkasin üles ja peas hakkasid igasugu mõtted käima. Siis tundsin, et tahan juturingi. Kõik peale K, kelle jaoks see võib-olla olekski liiast olnud, tulid jagama oma mõtteid.
I küsis nii ilusti, et kuidas muuta see reaalsus, millega me seal kokku puutusime, oma igapäeva reaalsuseks. Ohh... maailmalõpp tuleb juba?

Tantsisime. Hommikuti tegime joogat. Ja tee peal hääletasid hipi-muusik-rändurid. Nad ühinesid meiega. Nii paariks päevaks. Mina olen juba kodus, nemad vist endiselt seal. Muusika. Tegime muusikat. Ma kuulasin, kuidas poisid jämmisid. Esimest korda vist sain muusika puhul improst aru. Võib-olla sellepärast ma muusikuid armastangi. Nad improviseerivad. Laulsime. I tegi soolot ja siis laulsime veel. Kõik kõlas. Noh, minu kõrva jaoks pole palju vaja.

Kuulasin teisi. Nende muresid. Ei, mitte kõigi. Aga kui ma nägin, et on pahasti. Ma ei tea, kas kellelgi hakkas parem. Emotsioonid tulid välja. Me oleme ju üksteise jaoks. Me võime ju kuulata teisi, isegi kui see pole meie mure.

Üks raske asi sai laupäeval esile toodud. Ma palusin vabandust. Täiesti kogemata. Polnud plaaniski. Aga siis ta ütles, et ta pole mulle andestanud. Ma isegi ei soovinud seda andestust. Mitte enda pärast, aga tema pärast. Ma hakkasin põhjendama ennast, sest ometi olin minagi ju haiget saanud. Ja siis kuidagi huulilt tuli vabandus. Siis tundus juba nii totakas enda seisukohta põhjendada. Ainult vabandada.
Sees oli raske. Nagu oleks palunud vabandust aastasadade jooksul põhjustatud kannatuse pärast.

Aga kurvaks ei teinud mind teps mitte see. See oli raske. Kurb oli igatsusest. Praegu on ka kurb. Hirmust ja igatsusest. Lootus ja päikesekiir sees hääbub. Kardan selle mattumist. Aeg on jälle uskumiseks. Pimesi tegutsemiseks. Uskuda, et kõik läheb täpselt nii nagu vaja. Uskuda, et see mis on päris ei sure ära.

Kui peab tegema, aga tahaks teha muud

Jah, ma peaksin tegelema oma seminaritööga, mitte muude asjadega, aga ma ei saa sinna midagi parata. On hetki, kus mu mõistust vallutab loominguline hoog ja kui ma siis reageeri, vajub kõik unustuse hõlma.

Puhtjuhuslikult avastasin enda jaoks Radioheadi. Paar päeva tagasi võtsin K-lt paar plaati, et end harida ja kuulata mingit muusikat, mida mul ei olnud. Üks oli siis Kid A plaat. Sellel on üks lugu, mis lihtsalt tõmbab mind nii käima. Tõenäoliselt on see täiega tuntud popplugu ja kõik teavad ja siis mina 10 aastat hiljem avastan. Igal juhul hakkas see mind täna huvitama, vaatasin sõnad järgi. Selgus, et lisaks heale biidile ja meloodiale on sõnad ka tähenduslikud. Ma olen praegu ülimalt rõõmsameelne kui ma avastan sõnumitega muusikuid ja kunstnike ja kui mulle veel meeldib see vorm ka.

Veidi guugeldasin ja sattusin lugema reklaamivõttest.

No, tõesti, see on lihtsalt kirjeldamatu, kuidas mu peas praegu mingid asjad kokku jooksevad.

Ja loomulikult see video:
Visuaalilt nii ilus ja kõrvale ka hea, aga mu viimane leid kõnetab mind praegu ikka niivõrd palju rohkem.
Oh, mul on peas sellised ideed praegu...

Ma tean, et sa tulid eile kodunt läbi
see oli veidi enne kella kaht
Ma kuulsin su sammude kaja,
aga selles puudus
kõik, mis enne oli

Sa käid siin vaid pesu pesemas
Su sokid vedelevad endiselt
toanurgas tolmu koguvad
sest mina ka ei hooli
ka minul on teine sammude kaja

Laupäevane äratus

Eile oli meil jällegi üks improviseeritud häng-pidu. Külla olid tulnud S ja M rummi, koola ja õludega. Hommikul K eilset ei mäletanud. Tegelikult kiskus see üpriski emotsionaalseks kätte. K rääkis oma eluarmastusest ja taustaks mängimas "Bridges of Madison County" soundtrack, mille peale, mina poetasin pisaraid.

Aga hommikul ärkasin selle peale, et helistas A.
"Kas sa magad?"
"Ei," vastasin mina, puht sportlikust huvist üritades teha mitte magava inimese häält, vist ei õnnestunud.
"Ma olen Viljandis."

Seletasin unise peaga, kuidas ta minu juurde saab sõita ja läksin talle õue vastu.
Ta tuli oma TTÜ mütsiga. Ma olin endiselt üpris unesegane kui me minu toas diivanil istusime. Küsisin viisakalt:

"Mida sa Viljandis teed?"
"Käisin ühel sõbrannal külas. Me sõidame emaga nüüd Valka."

See oli selline moment nagu keegi oleks sulle jalaga näkku löönud. Samas, ma olin ikka piisavalt unine ja võib-olla ka kuidagi tundetum. Aga ma tundsin ebamugavust ja muutusin küllaltki pahuraks. Teadsin, et talle mu reaktsioon ei meeldi, aga samas teadis ka tema, et mulle ei meeldi see, mis ta tegi.

"Palun vabandust."

Ma ei tea mitmes kord see juba on kui ta palub vabandust. Ma pean tunnistama, minult vabanduse palumine on üpris tulemusteta. Ses mõttes, et ma ikkagi püüan hinnata seda ja ma olen üritanud ka rohkem andestada, aga kui see hakkab tulema juba regulaarselt, siis on midagi ikka mäda. Ükski inimene ei pea vabandama sellepärast, kes ta on, kui selline moment tekib, siis minu meelest on midagi valesti nende kahe inimese vahel.

Me läksime õue. Tundsin seda pohhuismi iseendas, samal ajal seda pahameelt. Ma ei saanud aru, miks ma pidin sellega tegelema. Ma tundsin meie vestluse tühjust ja seda, kuivõrd osavõtmatu ma selles olen. Kuivõrd vähe ma too hetk sellest hoolisin. Mul ei olnud heameel teda näha, kui alguses isegi oli, siis suutis ta esimese 5 minutiga selle pahameeleks muuta. Mul ei olnud temaga huvitav, ta väljendas mingeid mõttetuid fraase selle kohta kui ilus on sügis ja kuidas tahaks olla nädal aega kuskil Hispaanias puhkusel. Mulle tundus kõik ta jutt niivõrd tühi. Mitte miski tema juures ei innustanud mind. Ainuke väljakutse paistiski seisnevat selles, et kuidas teha võimalikult sarkastilisi nalju tema ja ta "sõbranna" arvel, aga isegi seda ma ei viitsinud.
Me kõndisime tänava lõpuni ja vaatasime seal orgu. See on veidralt sümboolne org ja alles nüüd, kus ma sellest kirjutan, saan ma aru, et ma kasutasin seda sümboolikat. Kunagi oli J seal maha jätnud oma esimese pruta. Aastaid hiljem viis ta minugi sinna orgu ja eesmärgiga mind seal maha jätta, aga see lugu lõppes siiski teisiti. Kui ma vaatasin seda orgu, siis ma mõtlesin selle peale. Mõtlesin, et peaksin seda A-le ütlema.
Aga ma ei öelnud. Me seisime vaikuses. Ma pöördusin tema poole ja ütlesin küllaltki mitte midagi väljendaval toonil:
"Ma väga ei taha sind näha enam."

Oli näha, et ta ei oodanud seda, aga nagu talle ikka kombeks, siis ütles ta kogelevalt aga kergelt vastu:
"Ok, ma võtan selle arvesse."

See oli hea reaktsioon. Ta tegi jälle näo nagu see kõik ei tähenda tema jaoks midagi ja elu läheb edasi. See reaktsioon võimaldas ka mul endal edasi minna. Ma teadsin, et ta on liiga uhke selleks, et näidata välja mingisuguseid tundeid.
Ma saatsin ta autoni. Me kõndisime juba palju hoogsamalt kui enne. Ta istus aega võttes autosse ja ma nägin ta silmist peegeldumas, kas mingit solvumist või haiget saamist, kui ta ütles:
"Nüüd ma siis tean, et Viljandisse mind enam ei oodata. Vähemalt nägin peokoha ära."

Ma nägin seal miskit, aga hommikune unesegasus tekitas minus teatava tuimuse ja ma lihtsalt ei reageerinud.

"Head teed. Head Valka!"
Ta vastas viisakustega ja ma lükkasin ta autoukse kinni.

Täna ON see päev

I finally got the hang of it!

Eile siis oli lõpuks selline korralik Tallinna pidu.
Käisime K-ga kõigepealt üht teatri diplomilavastust vaatamas. Pean tunnistama, et ma ei saanud midagi aru. Tõesti. Tegelikult ma ei olnud ka väga motiveeritud aru saama, sest mulle juba algus ei meeldinud. Huvitavaid hetki iseenesest oli ja inimesed, kes seda tegid on ka väga huvitavad. Võib-olla ma pole lihtsalt niivõrd teksti ja teatru uute vormide inimene.

Siis aga läksime K-ga poodi ja ostsime rummi ja koolat. Algas retk läbi linna otsides kohta, kus seda vaikselt libistada. Lõpuks maabusime saiakas, sest kõik muu oli kuidagi täis. Ma polnud nii ammu seal käinud. Seal oli endiselt hubane.
Rääkisime oma seminaritöödest ja tulevikuplaanidest, kui üks hetk helistas A. Olin üllatunud ja hetkeks kõhklesin, sest O oli tegelikult öelnud, et ma ei suhtleks temaga. Aga saatus oli too hetk siiski vastuvõtmise poolt. Ja väga hea, sest A viis meid TTü peole. Vau! See oli lihtsalt niii kreisi. Nii veider pidu. Tohutult inimesi kuskil parklas ja isegi meeskond oli kohale aetud. See oli nagu mingi festival. Tundsin end ikka suhteliselt maainimesena, sest ma olen nii harjunud meie hubaste-tunnen-kõiki koolipidudega.

Me valetasime K-ga, et oleme keemia I kursuse tudengid.
"Miks keemia?"
"Sest keemia on elu! Kõik taandub keemiale! Terve universum!"

Ja meid usuti. Aga nii kohtusime ka just kõige lahedamate inimestega. Pärast tuli muidugi veidi selgitustööd teha, aga kuna me kõige muu suhtes olime ausad, siis polnud väga hullu.

Edasi sattusime ühte korbihoonesse. Sellised asjad juhtuvad ainult siis kui ma K-ga väljas käin. Üritasin ühele noormehele teha selgeks oma teooriat sellest, kuidas eestlased ikka peaksid olema palju avatumad ja vastuvõtlikumad teiste kultuuride suhtes. Ta ei paistnud väga olevat minuga ühes paadis.

Levikasse läksime ka ikka. Ja te ei kujuta ette kui armsa poisiga ma tutvusin. Me rääkisime nii pikalt juttu. Võib-olla me bondisime (täiesti lõpp, aga ma ei suuda leida sellele sõnale eesti keelset vastet) sellepärast, et me ei leidnud kedagi teist enda sarnast. Praegu on veidi selline "kõik inimesed on ilusad ja head"-tunne.

Täna ma sain aru, kuidas selle A&A situatsiooniga ümber käia tuleb. Võti on selles, et tuleb käituda nii nagu A käituks. See on mäng. Kaardid tuleb lihtsalt enda kasuks pöörata. Emotsionaalsel tasandil toob see muutuse ja niimoodi ma vabadusse lendangi.

nii kuumad tüübid ikka..

Mul on viimasel ajal kõht kogu aeg tühi.

I selle peale: "Seksi rohkem."

See on päris vahva, kuidas sõpradelt hakkab aja jooksul uusi reaktsioone tekkima. Teine üllataja oli O, kui me pühapäeval jalutasime. Mina mõtlesin, et saaks niisama kokku ja räägiks natuke elust ja olust, naudiks päikest ja sügisilma. Aga kuidagi juhtus nii, et teemaks tuli armuelu, mille peale pani ta mind lihtsalt niimoodi paika, et mul midagi enam öelda ei olnud.
See oli imetlusväärne.

Üldse need tüdrukud on imetlusväärsed minu jaoks. Istusime eile koos laua taga füüsik, politoloog, filosoof ja tantsija ning jõime veini.
Alles mõnda aega tagasi rullisime kõik koos põrandal. Ausalt, tahaks nendega veel tantsupõrandal kohtuda. Tahaks näha mis nende aastate jooksul nende kehadesse on talletunud, mis muutunud ja mis endiselt samaks on jäänud.

Ööd!