Uus põlvkond tantsijad - kas tõesti?

Igakord kui ma loen sõna materiaalselt, siis ma kardan, et seal on "i" asemel "j".

mühakas

Eile käisin siis Wang Li kontserdil. See võtab sõnatuks, hingetuks ja paneb tahtma rohkemat. Rohkemat iseendalt ja muusikalt mu ümber.

Mul hakkas aga kurb iseenda pärast. Seal oli nii palju tuttavaid inimesi, kellele ma oma magamatuses ja töölt tulnuna ei öelnud "tere". Nii palju inimesi, kelle nägemine tegi seest soojast, sest tuletas meelde, et mu reaalsus on alati konstrueeritud ja täiesti võimalik on, et kuskil keegi igapäev naeratab ja suhtleb oma naabriga.

Ja kahtlemata on võluv näha viimistletud inimlikkust. Wang Li puhul kõik need helid, mis muidu tulevad justkui pillimängule lisaks, muutusid pillimänguks iseeneses. Meil oli just "vägisi" juures see probleem, et tantsijad higistavad ja siis hallilt kostüümilt on näha higiplekid. Aga siis kui A seal oma soolot teeb ja see higi on tema kehal, siis see hakkab hoopis valgust peegeldama ja muudab vaatamise kogemust. See inimlikkuse viimistlemine on kuidagi palju paeluvam kui selle eemaldamine, mille tagajärjel muutub teos kliiniliseks.

Paabli puhul vaatasin muusikute/lauljate liikumist. Järeldusi on vast vara teha, aga Sillamaa paratamatult paistis silma kergusega. Tublit ma kahjuks nii palju ei jälginud, aga mul on kuri kahtlus, et temagi liikumine on pisut kergem. Aga võib-olla see on kõik indiviidis kinni ja mitte tema pillis.

troll inspireerib

Uaaa!

 "vägisi" tuleb juba kahe nädala pärast.

tegin ühes proovis pilte:

väga kreisi on. aega on nii hirmus vähe, et paneb küüsi närima. närvid ütlevad vaikselt üles. infot tuleb konstantselt filtreerida. mul siiski on heameel, et ma ei ole eliidis sees. mustamäe ja lasnamäe hoiavad mõneti elusana. ära muidugi ei ütleks väiksematest distantsidest, aga snobism minu puhul niikuinii ei toimiks.

sestap kilepükstega Uuskasutuskeskuse teenindaja toob Teie ette "vägisi". 11. 12. ja 17. veebruaril Tallinnas. 20. veebruaril Tartus. kergelt feminismimaiguline agressiivne tantsulavastus tõmbab endasse ja tundlikumalt tõmbab ehk pisaragi välja. nauditavat on, aga ainult nautimisega ei pääse. ja see olekski imelik kui ebamugav ei hakka.

jaa, meediakajastust ka:

http://opleht.ee/12828-koik-on-voimalik-vahemalt-laval/

"I quit!"

Vahel lihtsalt on väga raske olla analüüsiv inimene. Eesti keeles võiks olla mõtlemisele rohkem sünonüüme. Midagi sellist, mis kirjeldaks välist vaatlemist ja sisedialoogi samaaegselt. Meie keel jääb kängu, mitte sellepärast, et meil ei ole uute objektide jaoks uusi sõnu, aga ka meie sisemised protsessid on keerulisemaks muutunud ja nende kirjeldamisel oleks vaja pisut nüansi rohkemaid sõnu. See selleks.
Ma arvan, et nii mõnigi mu sõber tunneb aeg-ajalt seda, et saaks ainult mõistuse välja lülitada. Saaks niimoodi lihtsalt olla ja tegutseda, et analüüs ei hakkaks kohe pihta. Kusjuures kõike seda saab tegelikult harjutada, mille juures on muidugi oht, et tekib kujutelm, et me olemegi kõigest konstrueeritud olendid. Kõike saab kujundada. Hing läheb kaduma kuhugi kohustuste ja ootuste vahele. Eesmärk pühitseb abinõu. Aga kas vahendite valik määrab eesmärgi väärtuse?

See väljapääsmatu olukord, kus miski ei edene. Tahaks pageda, peitu pugeda ja võib-olla tulebki mingisugune sõltuvus, mis täidab seda tühimikku, kus enne asus hing. Parem oleks, et sa kunagi oma sõltuvusest teadlikuks ei saaks. Sellest vabanemine on niivõrd keeruline, et kui sa üks hetk selle ka saavutad, märkad ikkagi, et hinges on tühimik ja sa oled selle lihtsalt asendanud. Sellest järgmisest sõltuvusest välja tulek on aga juba palju keerulisem. Vot siis tahaks osata oma mõistust välja lülitada. See oleks kõige parem. Elada kartmata tagajärgi. Äkki siis ongi see hetk, kus sa mõistad, et oled olnud jällegi oma mugavuse ori ja ülejäänud maailma ausalt öeldes väga ei huvitagi sinu unistused.

Pohhui need unistused, igapäev on see, mis loeb. Rääkisin R-ga jällegi meelelahutuse kunsti vastanduse teemal. Õigemini ta tõdes, et tema leivaraha tuleb peamiselt meelelahutusest, aga võiks rohkem tulla kunstist. Mina iga natukese aja tagant mõtlen, et peaks sinna meelelahutusse minema, aga ma ei suuda. Küsimus ei ole mitte inimeste lõbustamises, aga selles, et ma pean seda tegema rohkem kui poolalasti, see on see, mida ei suuda. Kas ma olen õnnelik oma igapäevaelus? Ei. Aga palun paranda siis oma elu!

Siin ongi see, et mõtleva inimesena sa ei näe väga palju võimalusi. Ja kui päris sellist kutsumust või teisi pahviks ajavat andekust ei paista kuskil, siis on pisut keeruline. Milles sa alla annad? Võib-olla see ei olnudki tema puhul nii. Võib-olla oli seal nii palju muid olukordi, mida ma üldse ei tea. Ma õigupoolest ei tundnudki teda nii väga. Mul on ainult meeles, kuidas ta rääkis, et teatud meditatsiooni/manipulatsiooni tagajärjel sattus ta tagasi ema üsasse ja tundis seal, kuidas ta ema teda ei taha. Ta leidis selles põhjenduse oma terve elu saatnud süütundele. Oli kuidas oli, võib-olla see ei olnudki kõik nii otsene või tõene. Aga ma kujutan ette kuidas ta küllaltki rahulikult oma analüüsiga jõudis selle hetkeni, et ta viis ennast siit ära.

Millest ta üldse ilma jäi? Merest, mis on plastmassi täis, ja maast, kus loodust jääb üha vähemaks? Ühiskonnast, mis rajaneb üksteise ärakasutamisel? Kunstist, mis on sisutühi? Ma tahaks mõelda, et ta jäi ilma ühest arukast ja võimekast isiksusest, aga mulle tundub, et sellise isiksusega ei ole eriti midagi teha. Tasub olla veidike loll. Tasub mitte püüda aru saada iseendast ja enda ümber toimuvast. Lihtsalt sellepärast, et meil ei ole väärtushinnanguid. Me oleme tühikargajad. Kui mul ei oleks nii suurt respekti ema vastu, ma oleks ammu sama teinud. Mitte sellepärast, et elu nii halb on või et ma õnnelik ei suuda olla. See elu on lihtsalt nii väärtusetu.

Eks, ma ikka lootsin, et mul tekib veel võimalusi temaga vestelda.

...ja ma ei maga ja ma ei söö ja ma ei taha teha tööd...

Unes

Me istusime K-ga juba tribüünidel. Kohale sõitsid mingid välismaalased või lihtsalt tähtsad külalised. Neil oli politsei eskort. Ma ei tea, kuidas see juhtus nii, aga ilma ühegi proovita pidi mu lavastus etenduma. See oli täiesti uskumatu olukord. Ma olin paanikas. Õnneks oli seal ka Kr, kes oli nõus tegema "Maali!" edasiarendust. Võinoh, lavale vähemasti minema. Otsustasin, et lähme koos. Teeme kaheksat ja sealt edasi liikumist. Samal ajal mõtlesin, et ei tea, kas Kr sellega ikka hakkama saab, sest tegelikkuses meil oli olnud neid proove, kus ta väga sellest aru ei saanud. See kõik oli loomulikult väga närvesööv. Mitte ühtegi proovi. Ma ei olnud oma teemat üldse arendanud. Rääkimata sellest, et ma ju tahtsin teistsugust lavaasetust. Kas sellega oli keegi arvestanud?

Mingi hetk helistas K. S. teavitamaks mind, et ta on sama teema valinud ja taotles mingit toetust ja sai selle. Ta lihtsalt tahtis anda teada, et ta teeb samast asjast lavastust. Ma ei osanud kuidagi reageerida, aga eks mingi alaväärsuskompleks oli, et noh, kui tema teeb, siis tõenäoliselt see on palju ägedam. Aga too hetk see teema ei omanud mingit tähtsust, sest miskit oli vaja lavale tuua ja mul ei olnud seda. Mul ei olnud ka seda improülesannet, mis oleks toonud mu teema lavale.

Kahjuks asi selleni ei jõudnudki, et keegi oleks lavale läinud. Mingid esinejad seal olid, aga ma ise jõudsin järeldusele, et pean produktsiooni tüüpidega veidi rääkima, et asjad on kuidagi mäda. Siis uni katkes.

Kõik muidugi tundus ütlemata reaalne. Mõnes mõttes ma arvan, et see on õige, et "Maali!" päris ära ei tasu unustada. Ma tegelikult otsin ka seda teatavat järgnevust, et tekiks mingi joon. Mingisugune loogilisus. Ma juba võtan paar mõtet "armastusest vastu" olgugi, et see ei olnud nii lõpuni mõeldud. Mulle tegelikult meeldib see seisund kui hakkad midagi looma. Kui "Maali!" ära lõppes, kui hakkas selles jutustamise periood, siis justkui see seisund jäi kuskile ootama. Need mõtted hetkeks kinnistusid ajas ja vastu tuli võtta selle tahkestumise kaja. Hakkad, aga uuesti pihta, lähevad mõtted jälle sinna lainele. Peas tuleb läbi käia jälle kõik need sammud - nii, kuidas ma selle õhkõrna ideetundmuse realiseerin? mismoodi tantsijatega? mismoodi muusikuga? milline valgus ja lavakujundus? Ja see on äge, et valmis mõelda väga palju ei saagi, saab mõelda suunad, pidepunktid. Ja kui miski on konkreetne, et vot just seda ma tahan, siis kuidas kõik muu selle ümber mängima hakkab. Pusle.

Aga jah, reaalselt ma väga kardan. See pole enam koolitöö. Mitte, et see päris tipp oleks, aga enam pole seda turvatunnet. Seda raami, et kui ma põrun, siis saan lihtsalt kehva tagasisidet ja vaatatakse natuke viltu.
T ütles, et nad määrasid ka omalt poolt sellised nõuandjad. Ma sain O. K. kes minu ideest oli vaimustunud ja too teine koreograaf sai R. M. Ma ei kujuta ette kui R oleks mu "nõuandjaks" hakkanud. See oleks ikka väga back to school olnud. Ma väga tahan, et ma saaks hiljem kriitikat, eks I-ga peab mõtlema, kuidas kutsuda erinevatelt aladelt inimesi, et nad kirjutaks või räägiks. Khuul! Hakkab jälle pihta...

Ei saa mitte vaiki olla

Ok, ma üritan hull budist siin olla, et lasen kõikidel oma emotsioonidel lahtuda, aga sorry, see viimase päeva Tallinna naiste tissi näitamine ajab lihtsalt tagajalgadele ja tõstatab mitu teemat. Ja nad ütlesidki selle välja, et nad on Eesti versioon Femenist. Well...
Ma ei ole siin just kõige põhjalikumat eeltööd teinud, aga tervet mõistust on mul nii palju, et teha mõningad loogilised järeldused ja mõista, et selline tegutsemine ei ole just kõige mõistlikum. Ok, nende eesmärk on tähelepanu saavutada ja tähelepanu saavutavad nad palju, nii et võib-olla tõesti see on mõttekas. Aga tõesti, mul suht suva, et sul on ilusad tissid, see fakt, et sa nende abil üritad avalikkuse tähelepanu võita ja leida lahendusi ühiskonna probleemidele, on alandav naisele. Jah, me kõik näeme, et sa oled ilus ja meile kõigile sa meeldid oma ilu pärast, aga su ilu ei ole su ainuke relv.
See on ju ilmselge, et sellise käitumisega naised lihtsalt toetavad seda stereotüüpi, mille vastu enamik naisliikumisi üritab võidelda. Femen ei võitle selle stereotüübi vastu, vaid samamoodi pigem toidab seda. Loe siit. Ja kõige nõmedam selle juures on see, et kogu Lähis-Ida loob selliste asjade pealt n-ö lääne kohta kuvandeid. Nii palju kui ma käisin Lähis-Idas, siis neil oli suht suva, et ma ida poolt olin, ma olin valge nahaga, järelikult olin ma samasugune läänlane nagu on prantslane. Nagu paljuski lääs ei tee vahet erinevatel Lähis-Ida rahvastel ja kleebib kõigile samasugused sildid külge, nii kehtib see ka vastupidi. Ehk siis seesama suurepärane Femen põhjustas sellise liikumise. Ühelt poolt on see võimalus mosleminaistele rääkida enda eest ja läänemaailmale avada oma kultuuri tagamaid, aga tegelikult ei peaks need kaks poolt üksteise võrdlemisele üldse nii palju keskenduma. See, et ma ei kanna hejabi, ei tähenda, et ma läheks Maxima ette paljaste tissidega naistele võrdset palka nõudma. Ja kui ma oma rindu ka näitan, siis see veel ei tähenda, et ma samastaks ennast Femeni või flashime.ee ideedega. Paraku need sildid on olemas ja ma pean arvestama nendega kui ma lähen avalikkuse ette, kas ma olen võimeline muutma sümboli taga asuvat tähendust või ma ainult süvendan seda.
Kui mina oma tantsukunsti haridusega suudan tulla sellise järelduseni, et flashime.ee toetab arusaama naisest kui ajudeta objektifitseeritud naise stereotüüpi, siis ma ei saa aru, kuidas nemad selleni ei jõudnud. Väga tore, et nad hoolivad oma ümbruskonnast, aga miks nad peavad tegema seda ülejäänud naissoo arvelt. Ohh. Kallid naised, te olete nii ilusad, aga mul on häbi teie pärast.

Väljavõte sealt saidilt: "Kasimata, auklikud, porised ja kruusased parkimisplatsid, mida linn lubab pidada EuroPargil keset kauneid maju ja ajaloolist kultuuri EI OLE SEKSIKAD. Mitu tuhat kingapaari ja kontsa peab naine murdma, ennem kui keegi meid kuulda võtab?" - Ma ei tea, ma vaatan seda naist ja see park tundub juba päris seksikas, kontsad on ka terved. Probleem lahendatud.

Mind on siin aastaid juba feministiks nimetatud. Viimasel ajal vähem, sest ma ei ole neil teemadel nii palju sõna võtnud, ma tegin lavastuse, mis oli minu idee ja arusaam naiselikkusest. Ja see ka, et mul on nüüd pikad juuksed ja uskumatu, aga enam ei ole ma ei lesbi ega feminist. Go hair! Umbes poolteist aastat tagasi sattusin Marokos vestlema ühe meesterahvaga naise-mehe teemadel. Ta oli kirjutamas üht lugu mehest, kes oli kuskil seiklemas ja parasjagu päästmas mingit naist. Ta palus minult abi. Tal oli vaja, et see naine hüppaks tollele mehele, keda ta ei olnud kunagi varem kohanud, kaela ja armuks sekundiga ja tahaks temaga kohe seksida. Ta tahtis teada, kuidas lahendada see situatsioon, kuidas see nii juhtuks. Loomulikult olin ma too hetk hoopis teises kohas kui olen praegu, aga mulle tundus see nii primitiivne. Kusjuures siiani tundub. Seda ma ka talle ütlesin, et endast lugupidav naine seda ei teeks, see kuvand, mida ta selle looga naisest loob on tobe ja ma ei oska teda selles aidata. Vaidlesime pikalt, ta ikka üritas seletada, et see naise kuvand ei olegi see peamine loo point, vaid see mees. Mina jällegi vastu, et seda nõmedam - no, et kui tema soovitud mehe kuvandiks naine peab niimoodi käituma, siis on see mees ka suht mõttetu. Ja siis ta ütles, et ma olen feminist. Ma reageerisin tugevalt, solvusin ja ütlesin, et ma ei ole feminist. Ta oli üllatunud, ta ütles mulle, et sealt, kus tema tuleb (Saksamaalt) seal on inimesed uhkusega feministid. Minu arusaamad olid feministlikud ja tõenäoliselt on siiani. Ja ma võtan selle sildi isegi vastu, kuigi ma tean, et Eestis on sellest arusaam üpris radikaalne. Mulle lihtsalt tundub, et igasuguses võitluses me kaotame selle võime näha naiselikkust. Mitte, et ma täpselt teaks, mis see naiselikkus on ja kui juurteni ta üldse ulatub, aga ma tean seda, et oma ilu ei pea häbenema ja see on kindlasti rohkemat väärt kui tihtipeale arvatakse.