Tagasi pseudoprobleemide maal

Tegelikult on ainult tuul, udu, lumi, mäed ja aeg-ajalt päike.
Mida ma teen homme kompas, reedel kaasaegses ja kuidas ma jazzi selgeks saan?
Ja veel kõik need üldained oma eksamitega.
See on nii rumal.

Elu mõte peitub kivide all. Islandil.

Poor guy,
don't be shy
sleep with a guy.

Women do it all the time
and their all fine.

I say whip it. Whip it good.

Uuh!

Täna kogesin midagi uut. Kogesin meeletuks tegevat valu. Ma ei osanud midagi teha. Oleksin tahtnud karjuda. Nutta üldse ei suutnud. Pilt pidevalt kõikus. Lõpuks hakkasin tundma, kuidas valu ägeneb ja siis vaibub ja siis uuesti ägeneb ja vaibub....ja siis ägeneb ja vaibub....ja veel korra ägeneb ja vaibub jälle. Oh, kuidas ma püüdsin säilitada seda valuta olekut, aga ma ei suutnud. Lihtsalt kükitasin.

Õnneks ärkasid H ja M üles ja andsid mulle paratsetamooli. Mõnda aega pärast tableti võtmist kükitasin veidi, tundes valu tekkimist ja kadumist, tekkimist ja kadumist, tekkimist ja kadumist... Siis jäin magama.

Homme ootab mind vestlus Innaga, arvatavasti tahab ta rääkida minu melanhoolsusest. Aga juba teisipäeval sõidame I-ga ilusale maale K-le külla. Loodetavasti ma kohtan haldjaid. Kuigi ma hakkasin mõtlema, et kas nad saavad inglise keelest ka aru, sest muidu ma ei teagi, kuidas me suhelda saame.

Younger Brother - Elephant Machine

Ma kaon ära, aga tulen tagasi

Neljapäeval sain oma tugevuse tagasi. Ma tõesti ei saa aru, kuidas ma toimin. Igatahes, tegin reedel proovi ja siis jälle ei saanud üldse omadega hakkama. Mul on tohutult ideid, aga ükski neist pole olnud koreograafiline, niisiis proovisin reedel igatpidi. Muutusin ainult pahuraks ja sõitsin lõpuks Tallinna ära.

Käisin Triin Reemani tantsuetendust "Kalamees ja kurg" vaatamas. Oh, kuidas mulle meeldis muusika ja liikumise kokkusobivus. Ma ei pea silmas rütmi, vaid seda teemat. See oli nii mõnus, et vahepeal võis täiesti suvalist asja jälgima jääda ja üldse mitte halvasti end tunda, et ma ei ole piisavalt ärkvel ning ei jälgi kõike.
Loomulikult, tundsin end kohati veel eksinumana kui enne, aga elamus oli ikka seda väärt.


Õhtul J-i poole sõites kohtasin trollis ML-i, kes rääkis, kuidas ta praegu oma vigastusi ravib.

ML: "Minu jaoks pole nii tähtis sooritus. Aga see, kuidas ma eesmärgini jõuan, on oluline.

"Nii halb on teha seda, mida armastad, kui see valu valmistab."

Me oleme ikka täiega ühtekad.

Aga täna tulin Viljandisse ja tegin proovi. Laadisin end J-i psytrance'i albumitega ja sain pihta, mis mulle meeldib. Vähemasti praegu tahan uurida seda liikumist.

Unes muidu nägin, kuidas IT oli trammijuht. Ta nägi välja üsna mehine, veidi Heath Ledgeri moodi. Tervitasin teda ja vestlesin temaga pisut, ta on ju mulle sümpaatne. Ta rääkis, et tal on sünnipäev tulemas ja ta saab 27. Tegelikkuses tal äsja oli sünkar ja ta on vist 22 või 23. Igatahes, siis mingi hetk selles unes silitas ta mu säärt. See oli hullult imelik hetk minu jaoks, tõmbasin end pisut eemale, aga ta võttis seda kuidagi eriti loomulikult, umbes, et oh, meie vähesed koosviibimised ja vaata, millised need on. Ta silitas mu säärt edasi ja tõmbas mind enda kõrvale istuma. Ja ma andsin järgi, tundsin, et mulle meeldis see puudutus ja tahtsin kogeda enamatki.

Kõrvalistumisega uni lõppes.

See siiski väärib mainimist. Pärast etendust banketil kuulsin vestlemas kaht vanemas eas meesterahvast. Nende jutt kõlas umbes järgnevalt:

"No, tere! Kuidas läheb?"

"Tere, tere. Noh, mis mul läheb, ikka hästi. Kuidas sulle etendus meeldis?"

"Tead, meeldis ja ei meeldinud, kah."

"Mis siis ei meeldinud?"

"No, vaata see lavakujundus mulle ei istunud. See tapeet seinal, ma ei saanud sellest aru. Ma oleksin tahtnud mingit triipu, nagu meie seelikutel on, aga mitte sellist mustrit. See ei öelnud mulle midagi."

Hiljemgi kuulsin fragmente sellest tapeedist ja kuidas see nii sobimatu oli. Toredad vanakesed.

Täna balletis mõtlesin, et teeks sügisel selle "Romeo ja Julia" ära ja siis põrutaks kuhugi. Enamikku minu selliseid mõtteid ei tasu tõsiselt võtta, aga selline mõte tekkis. Ma olin ikka sajaga koba täna.

Õhtul sõitsime Vanemuise balleti juubelile. Selleks laenas M meile oma kleite ja kingi. H oli femme fatale ja mina midagi aadlipreililaadset, kuigi R ütles, et nägin välja nagu oleksin kokteilipeol. Nägime siis Stepanovi "Kevade" esietendust. See oli üsna hea, loomulikult omade vigadega, näiteks oli laval mingi hetk tohutult palju tüdrukuid, kes algul liikusid kastikeses hästi nurgeliselt võinoh...korrektselt, siis aga muutus nende liikumine väga naiselikuks. Üldse olid laval pidevalt mingid väikesed tüdrukud, kes muudkui jooksid ringi ja hüüdsid: "terviseks!"

Hiljem need samad tüdrukud tirisid peaosatäitjat mööda Vanemuist ringi. Ja neil kõigil olid pikad juuksed.

Ja siis pärast söömist ja veidike ilutsemist tuli bussisõit koju. Olin väsinud, üritasin teed jälgida, aga juhtusin kuulama teiste jutte. A ja K rääkisid loomulikult balletist, A rääkis, kuidas üks ta klassiõde end põhja jõi, miks ta Vanemuisesse ei tahtnud. Minust kohe paremal istusid M ja K, kes rääkisid tugevatest kursustest või tantsijatest või koreograafidest. Taga istusid R ja K, kes rääkisid filmidest. Mingi hetk sulasid kõikide vestlused kokku, tundsin selle hulluksajavat mõju.

K: "Küps inimene on see, kes suudab kõike analüüsida - mis ta teeb, mis talle mõjub jne."

M: "Oluline on leida see, mis sulle meeldib. See, milles suudad end väljendada. Algul on raske, aga kui see tuleb, siis tead kohe."

Need olid täiesti erinevatel aegadel öeldud laused, aga need jäid minusse kumisema. Tundsin, kuidas ma olen totaalselt eksinud ja ebaküps. Mul pole vähimatki aimu, mismoodi ma peaksin tantsima, analüüsivõimest siis rääkimata.

K: "Tahaks olla normaalne. Tahaks olla inimene."

Vau, K-lt tuleb ikka pärleid! Seal bussis istudes tundusid kõikide jutud minust nii kaugel. See kõik oli tantsujutt või kultuurijutt. Samas, mina ei ole kunagi tegelikult neid jutte rääkinud. Ma olen huvitunud usust või maailmaparandamisest, mitte aga kultuurist.

Aeg-ajalt tekib mul koduigatsus. Kusjuures, ma ei tahagi niivõrd koju kui lihtsalt seda turvalist tunnet, mis mul kodus olles on. Tean küll, et mu kodu on minu sees, aga olen selle nii ära kaotanud. Vot seal bussis olles tekkis mul koduigatsus. Huvitav, kas ma kunagi suureks ka saan...

Pühapäeval muidu jätsin oma 3310-e bussi ja ma ei saanudki seda tagasi. Miks peaks keegi seda tahtma?