Pornot?

Täna oli R proov. Suht kepp oli. Reklaamiks isegi meie tantse kui soft-porni, 8. ja 15. detsember TÜ VKA-s. Kepime ainult teile!

Maailmaääri!

Kuulasin täna Mumi ja Islandi maitse tuli suhu. Isegi mitte tunne, aga maitse. Ja siis vaatasin sellest kohast ja ajast tehtud pilte ja sain aru, et olin õnnelik. Noh, mitte kogu aeg, näiteks vee-alusest tunnelist oli veidi hirmus läbi sõita ja kui autokumm katki läks, olin asjatult paanikas. Samas, ma ei usu eriti õnne, aga seal oli hetki, mida meenutades tunnen, et olin õnnelik. Või siis saan olla õnnelik, et ma olen istunud kuskil panganukil - kus tundub, et oled jõudnud maailmaäärele -, vaadanud ookeanit ja tuulevarju otsivaid kajakaid koos inimestega, kelle väärtushinnangud tunduvad jube õiged.

Mäletan, kuidas lennujaama sõites vaatasime neid auravaid lumevälju ja ma ei tahtnud üldse ära minna. Tahtsin veidi pisardada, aga just sel hetkel tuli raadiost küllaltki trafaretse viisiga lugu: "...let's do some soul searching...". See lihtsalt tegi selle hetke nii totralt toredaks, et nutta ju ei saanud.

Praegu valutan kõhtu ja unistan maailmaäärtest ja nendeni jõudmisest. Ja M-i kindad tasapisi valmivad, leidsin jälle kudumissoone üles.

Kompvekid?

Mu tants vajab endiselt nime.

Täna oli siis mul päev iseendaga. Hommikul saatsin J-i bussi peale ja tuju tõstmiseks läksin poodlema. Kodus tegin endale läätsesid, mis maitsesid üllatavalt hästi, hakkasin kuduma ja valmistasin end ette homse seltskonnatantsu.
Ma ei mäleta ühtki kurba mõtet. Kahju muidugi, et nüüd mõnda aega J-i ei näe, aga meil oli seekord nii tore koos, ma arvan, et sellest piisab ehk kolmapäevani.
Ja kui ma siis täna kodu poole kõndisin, tundsin end hästi selles mõneti igavas linnas. Kõik mu ümber oli rahulik ja väga pühapäevane. Tallinn on ka pühapäeviti rahulikum ja ilusam, aga pole seal veel tundnud õunakoogi lõhna tänaval jalutades.
Mõneti mulle meeldib, et ma just Viljandis õpin. Ei ole mingit üleliigset müra, mille jaoks mul niikuinii aega ei ole. Mul ei teki hirmu väljaminemise ees, nagu Tallinnas, kus aeg-ajalt mõtled, et ega midagi ei juhtu. Kõlab küll väikekodanlikult, aga mulle meeldib pesu pesta ja küünlaid põletada ja natuke kududa. Ma ei käinud täna kordagi koolis, ma ei tahtnud. Algul mõtlesin küll, aga siis otsustasin kulutada terve päeva enda peale.

Loodan, et selle rahuloluga tuleb ka mu roosa filter tagasi.

Eeva sõi õuna.

Kaotasin oma roosa filtri ära. Ilusad 2 nädalat oli sellega ja nüüd on see kuskil tooli all peidus ja ma ei tea, kas ma seda kunagi veel näen.

Täna saime õppejõududelt vastu pead, et meie väsitame esimest kursust. Läksin nii leili ja loomulikult polnud ma ainus, aga punaseks see mind ajas. H muidugi tahtis hakkata juba mingit statistikat tegema, tõestamaks, et neljas kursus on ise süüdi oma vähestes proovides. Hiljem kujunes meil mingi omavaheline vaidlus välja, aga vähemasti saime oma ühistööks mingi plaani valmis.

Ja minu proove on veel viis, pluss läbimäng. Homme vaatame mingeid kleite, teeme 2-3 korda läbi ja ma palun neil teha omale väikese kombinatsiooni ja kui veel aega jääb proovime ka fuugat. Siis peaks kogu tantsu materjal kaetud olema ja pool tantsu valmis. Loodan, et nad näevad ikka eneseteadlikud välja. Muidu, läheb kõik kaotsi, aga ka sellega pean ma sellises olukorras leppima.

Tahan oma filtrit!

Ühiskonnarämps

Nii ütles üks proov H minu poole viidates. Tantsin tema töös narkarit, keda kõik lõpuks tõukavad.

See on tegelikult meelitav osa. Kui H teeb oma töö bussist, kus keegi miskit ei taha märgata, ja annab mulle üsnagi vastutusrikka rolli, siis see näitab teatavat austust. Samal õhtul on mul ka teine tähelend K tantsus, kus leian rahulolu ja õnne oma heidetuses. Kõik väga sotsiaalkriitiline!

See nädal on küll natuke energiavaeselt alanud. Võib-olla, et ma tiibetlasi ei teinud.

Aga vähemasti armastus annab sooja!

Ma teen endaga tööd, ma naeratan!

Kui tahaks mõelda midagi ägedat oma tantsu ja üldse muusikavomi analüüsi arvestuseks ei viitsi õppida.

See pidev kiimatsemine neis proovisaalides tekitab minus juba teatavaid tunge.

Leidsin kodust

Nii ja naa
olen siin ja seal
vaatan taevast ja maad
tuleb buss ja viib ära
mõtted teod ja hingetõmbed
viib nad mujale, teise paika
kaevab maasse.
Kasvab puu
tõuseb taeva.
Vaatan puud,
maad ja taevast.
Tunnen
hirmu ja rõõmu,
kaugust ja lähedust,
pinget ja lõdvestust.

Puu on roheline ja tugev.

------

Neljapäeval küsiti mult esimest korda, kas kaugsuhe raske pole. Just praegu tundub see eriti raske.

Kultuuriakadeemia

Ma ei tulnud siia inimeseks saama või elama....(ehkki ma seda küll algul lootsin)
Ma tulin siia oma patareisid kulutama, et hiljem suurema laadungiga minema jalutada.

Pole veel päris täpselt lahti mõtestanud, mis ma iseendale täna hommikul ütlesin, aga nii see igal juhul kõlas ja selle järgi kavatsen vähemalt jõuludeni elada.

----

Muidu, kui kaugele suudame iseend viia liigutuse tõelisest olemusest ja tähendusest ja eesmärgist? Kui ma ikka kedagi katsun nagu katsutakse inimest, keda sa tõeliselt tahad, kas ma siis hakkangi teda mingi hetk tahtma?