Neljapäev, 28. märts 2013

dramaatiline kontseptualist

Täna pärast K proovi jäin veel saali, et üle korrata R liikumise. Lihtsalt enda jaoks läbi mõelda ja see oli lihtsalt seljale nii kurnav. Üks hetk ma leidsin end maas istumas, pea põlvedel ja tundmas midagi väga kummalist. Süüd või vajadust olla parem. "Ma ei oska seda," käis mu peast läbi. Järgmine hetk ma küsisin iseendalt: "Oota, aga mis tunne selle kõige juures on? Mis sellest, et ei oska? Vaata kaugemale, vaata kuidagi ümber."
Ma istusin ja üritasin oma mõtteid rahustada ja leidsin ennast minemas selle juurde, mida M mulle ütles: "Kui sa oled valinud tantsukunsti oma erialaks, siis peaks sinu väljendusvahendiks olema ka liikumine... Võib-olla sa oleksid pidanud valima mingi teise eriala."
Ma tean, et ta on inimene, kes tihtilugu räägib hoopiski muudest asjadest ja enam-jaolt lähtuvalt oma maitsest. Võib-olla sellepärast ma olen teda ka mõneti alati hinnanud. Ma olen alati näinud tema ekslikku külge, mis teeb olulise info eristamise kergemaks. Kahtlemata ei takerdunud ma hetkel olulisse informatsiooni, vaid informatsiooni, mis mind ennast kõige rohkem puudutas.
Ma mõtlen liiga palju. Muidugi ei mõista ta, et ma ei mõtle piisavalt palju, et tegeleda teoreetilise ainega, aga tundub, et tantsukunsti jaoks ma mõtlen liiga palju.
Ma ei nõustu sellega üldsegi mitte, sest oma liigse mõtlemise tõttu olen ma jõudnud arusaamani kuivõrd intelligentne inimkeha tegelikult on. Ma ei räägi mingitest abstraktsetest filosoofiatest vaid kehakäsitlusest. Ma olen aastaid pidanud teadust maha jäänuks inimese uurimises, alati on olnud religioonid (mitte nüüd just kõik) minu jaoks selles vallas kaugemale arenenud, sest nad suudavad pakkuda seletusi (küll oma süsteemis) teatud intuitiivsetele toimingutele. Aga neuropsühholoogia areng on jõudnud üpris kaugele ja siis mul tekib kohati küsimus tantsijatele, et kuidas nad üldse saavad liikuda, ilma et nad ei arvestaks keha mitmetasandilisust. Kui mina, inimene, olen nii keeruline üksus, siis kui ma hakkan tantsima, mis siis üldsegi tantsib? Mis osa minust hakkab mu keha üldse liigutama? Kuivõrd ma tajun hetke mitmetasandilisust ja seda, mis toimub mu sees? Tore küll, et me liigutame ja siis saame aru, et miski muutus, aga kui palju me saame enne aru, mis toimub ja siis liigutama hakkame?

See üks neuroteadlane, keda ma praegu olen lugenud, väidab, et me ei ole kunagi olevikus, sest keha ja aju vaheline suhtlus toimub pidevalt ja kõik mida me meeltega vahendame võtab väikese aja ja jõuab veidi hiljem kohale. Ma arvan, et on võimalik saavutada see tunnetustasand, kus me tõepoolest tajume olevikku. Mitte, et me ei oota ära lihtsalt seda kujutlust, mis ajju tekib, aga me tunnetame oma keha protsesse. Ja vot kui siis liikuma hakkata. Kui viia oma keha läbi aja ja ruumi selle sama tunnetusega... mis kõik see olla ei võiks...
Tehnika on seejuures ülioluline, et teada, milleks mu enda keha on võimeline.

Arvan, mida ma arvan, aga ikka on nii, et iga lehekülg mida ma loen ja iga lause mida ma kirjutan, sellega samaaegselt on mul kuskil sees mõte: "kas see oli nüüd üks liigutus, mille ma tegemata jätsin?"


P.S. Et ei läheks kaduma see vestlus M-ga eelmisel reedel, siis kõlasid veel sellised mõtted nagu "ma ütleks, et sa oled äärmuslik", "ma tean, kuidas sa mõtled, aga ma ei tea, kuidas sa tantsid", "samas A.R. ütles küll, et sul on intelligentne keha".

P.P.S. Tegemist ei ole negatiivse juhtumiga, lihtsalt emotsionaalsega. 

1 kommentaar:

  1. Ma mõtlen liiga palju. Kõige jaburam lause, mida ma üle pika aja kuulnud olen. Kuidas saab mõelda liiga palju? Saab mõelda sügavamini, kui mõtlevad sinu ümber olevad inimesed (või kui sulle tundub, et nad mõtlevad). Aga ega nad mingi normi paika ei pane. Ja no mis mõttes tansukunsti jaoks liiga palju? Ma võib olla eksin, aga tundub, et käib siuke ala alavääristamine. Miks tantsukunst järsku mõtlemist ei vaja? Eriti sügavat mõtlemist. Asi on ikkagi nii sügav, kui sügavalt me seda vaatame. Ja minu arust see probleem, millega sa tegeled, on väga oluline. See tantsu esteetika. Mida tohib ja tuleb kehaga teha. Võib olla on juba ammu vaja selles vallas muudatusi teha ja keha arendamise ja kasutamise tehnikaid muuta. Sest see algne viis, kuidas seda õpetatakse, pärined siiski kaugest ajast, kus päris paljud asjad organismi kohta veel teadmata olid. Ja teadus on siiski arenenud, purustades nii mitmeidki müüte, mis enne tõeks olid. Ja ehk probleem ongi selles, et need müüdid ikka veel tantsus valitsevad. Ja ma muidugi ei räägi loomungulisest poolest, vaid just tehnikast ja keha kasutusest. Sest tundub, et seda ei osata ei õigsti õpetada, ega ise kasutada. Just vigastasin trennis põlve ja siis kuidagi hakkasin mõtlema selle kõige peale. Ja tundub, et on ikkagi mäda sees. Üldsegi kehaga ümberkäimine viimasel ajal on muutunud kuidagi ülimalt lohakaks. Ega me ei arvesta sellega üldse. Kui annab teha, siis raiume, kui enam ei anna, siis ohkame. Aga selle avastamise ja arendamisega vist pea ei tegele. Ühesõnaga, kui keegi kehaga ümberkäimist uuriks ja integreeriks, kui see kõik läbimõeldum ja sügavam oleks, kui seda ka reaalselt rakendataks (trennides, aga ka professionaalses), lähtudes ka iga ühe eripärasusest, siis oleks kõik ikka palju tervislikum. Ja ega selleks mingi teoreetik ei pea olema. Nii et go ahead, make a revolution!

    O.

    VastaKustuta